Tegelikult ma tõsiselt soovitan inimestele, et kui Teie kehal on ilusad tätoveeringud, siis tuleks need jäädvustada piltidele. Eriti siis kui tätoveeringud on värsked ja ilusad. Ajaga meie keha vananeb ja kahjuks ka tätoveeringud muutuvad. Tätoveeringud tuhmuvad, jooned võivad valguda laiali, vahel pilt sulab ühtlaseks laiguks jne. Tihti ei olegi võimalik prognoosida, et milliseks tätoveering ajaga muutub. Nahk elab oma elu. Ning naised, elus korra tuleks kindlasti kogeda buduaari/poolakti/akti pildistamist!

Aga asume siis minu ühe kogemuse juurde. Juhuslikult jäi silma reklaam, et fotograafi erala õppiv tudeng otsib modelle ja köitis just akti teema. Ja muidugi kohe ma mõtlesin ikka seda bodymodi teema suunda. Ma olen vaadanud pilte, kus inimesed eksponeerivad oma tätoveeringuid ja teisi keha muudatusi. Kuid ma ei olnud kunagi mõelnud seda suunda, et kas ma ise ka oskaksin pildi jaoks ekponeerida oma kehal olevaid bodymodisid. Noo mul on hetkel vaid mõned pisikesed tätoveeringud ja otseselt ma ei ole täis iluauke ning ehteid. Võrreldes korralike bodymodi inimestega olen mina ikka veel päris bodymodi sipukates ja tundus keeruline ülesanne. Ja lisaks mulle tegelikult ei meeldi fotodele jääda. Esimese fotograafiga kogemuse sain aastaid tagasi ja tulemus oli väga ilus. Teise kogemuse sain siis kui ajakirja artikli jaoks tuli fotograaf koju pildistama. Seegi oli omaette ooper. Nimelt ma poseerisin supipott peas. Sellel hetkel tundus, et noo veidramat pildistamist ei saa olemas olla ja lisaks seda pilti nähakse pärast ajakirjas. Kusjuures see supipoti teema oli veel minu oma idee. Samas kui ma juba sedasi supipotiga olen hakkama saanud, mis see akti pildistamine siis ära on. Eks sedasi ma ennast julgustasin.

Tegelikult mul ei olnud õrna aimugi, et mida oodata. Piltide osas ma mainisin, et mulle endale meeldivad sellised mustvalged kustilised pildid. Ja pigem olin mures, et kuidas mu nahk piltidele jääb. Nimelt ma võin täiesti ootamatult lillaks muutuda (tervise eripära, jeah).

Fotograafiga koostöö sujus üllatavalt hästi. Proovisime tema ideid, proovisime minu ideid ning proovisime kohapeal jooksvalt tekkinud ideid. Ütleme nii, et õppimisprotsess mõlemale. Mis tegelikult oligi ju asja eesmärk. Mina sain igatahes väga hea kogemusepagasi.

Näiteks soovisin just eksponeerida oma tätoveeringut, millel on minu jaoks väga oluline tähendus. Aga see tätoveering üksi tundus kuidagi liiga üksik ja nii tuli idee lisada juurde ehe. Ja see mõte töötas.

Ehteta jäi pilt kuidagi liiga tühjaks. Samas ehteta pilti ma hiljem kasutasin ühe postituse tegemisel. Nimelt on tänapäeval võimalik kasutada erinevaid tätoveeringute äppe. Sellised äppid on tegelikult kasulikud just neile, kes pole veel päris kindad oma tätoveeringu soovis. Sedasi on hea katsetada ja vaadata.

13726662_1029540623760314_7657455008334926828_n

Lisaks oli mul ka mingi visoon inim-nuku teemas. Proovida ka poseerida nukulikult (see ühe teema jaoks, mis tuleb blogis). Vot selles katses ma kukkusin haledalt läbi. Kuigi kohapeal sai vaadatud pilte ja mul oli isegi üks barbie nukk kaasas, siis minus lihtsalt ei ole nukulikku elementi. Hiljem pilte lapates hakkasin ikka tõsiselt muigama. Lõpuks üks pilt jäi silma ja omaette hüüatasin “Ehh, no kui Barbie nuku mõõtu välja ei anna, siis Monster High nuku kuidagi venitab välja”. Ok, tegelikult ehk mingi zombie nukk?

 

Siis oli mul väga kindel visioon ühe pildi osas, mis oli vajalik TRANGENDERi rubriigi jaoks. Idee tekkis hetk enne seda, kui hakkasin kodust välja minema. Nii et viimasel minutil ma hakkisin ühte oma pintsakut. Ja selles osas oli väga huvitav, et see pilt tuligi täpselt selline, nagu ma vaimusilmas olin ette kujutanud. Seda pilti saab hiljem blogis näha.

Edasi katsetasme fotograafi ideid ja mõtteid. Kindlasti inimestele võib tunduda hirmutav AKT. Kuidas ikkagi võõra inimese ees sedasi poolpaljalt olla ja poseerida. Tõesti alguses hetkeks minul tekkis ikka korralik kramp, kui trussikutes olin. Kuid siis häälestasin ennast kiiresti ümber. See on KUNST ja hetkel minu keha on lihtsalt objekt KUNSTI tegemiseks. Ja selline mõtlemine aitas. Lisaks pildistamise ajal sai võetud ideid arvutist ja kogu mu tähelepanu läks sellele, et kuidas ma suudaks ka poseerida enamvähem nii, nagu eesolevatel piltidel inimesed on poseerinud. Kusjuures see on kindlasti hea nipp harjutamiseks (ma enne pildistamist ei osanud tulla selle peale, et vaadata pilte ja peegli ees järgi proovida). Nii, et naised (ja ka mehed) ärge põdege! Ja tegelikult fotograaf oskab Teid suunata kehaasendi osas, et Te ikka pildile ilusad jääksite.

Tegelikult sai valmis paras kogus huvitavaid fotosid, aga neid ma näitan edaspidi vastavate postituste juures. Igatahes oli põnev kogemus ja juba jooksvalt on tekkinud uusi huvitavaid mõtteid ning ideid. Ja võimalik, et järgmisel korral ma otsin ise modelli ja fotograafi. Aga küll ma siis hõikan siin blogis.

Ja mida ma soovitan – tundke ennast vabalt. Ärge põdege oma keha osas. Otsige inspiratsiooni ja ideid. Arvutis on neid lõptult. Ja lihtsalt teha koostööd fotograafiga. Uskuge mind, kunagi on  huvitav vaadata ja mõelda, et vot selline asi sai ka elus ära tehtud.

Ja selle postituse lõpetan ühe kummalise pildiga. Esimesel korral see pilt mulle üldse ei meeldinud. Küllap mind häirisid need pekirandid. Kuid hiljem uuesti vaadates hakkas see pilt mulle meeldima ja ma ei tea isegi miks. Kunst?

IMG_5299bw

Fotograaf: Karl-Henrich Rohtaas.

Advertisements