Postitus vanast blogist 16.11.2015

Ma olen ammu soovinud teha midagi intervjuu laadset. Kuna ma analüüsin saadet “Minu inimeline muutumine”, siis peale selle saate analüüsi soovisin teha intervjuud saates osalenud inimesega. Nii ma kogusin julgust ja võtsin ühendust “Minu imeline muutumine” saates osalenud Maarika Ermeliga, et kas ta oleks nõus jagama oma kogemusi ja mõtteid mu blogis. Ma olen väga tänulik, et Ta nõustus ning saime valmis intervjuu laadse postituse.

Kui Te hakkasite kaalu langetama, kas siis olite teadlik sellest, et kuidas välimus muutub kaalu langetades? 

Ikka olin. Ma olin palju uurinud maovähendusega seotud teemat. Minu jaoks oli tähtis, et mu tervis saaks korda. Mu liikumine oleks kergem ja kaalulangetamine ju vähendab paljudesse haigustesse haigestumise riske.

Olite teadlik nahaga toimuvatest muudatustest?

Ikka loomulikult kuid isegi elu rippuva nahaga on parem kui elu ülekaalulisena. Õnneks saab kõhuplastika maovähendaja haigekassa kulul. Sest sellise rippuva kõhuga hakkab tekkima haudumust. Siis ei ole midagi iluga seotud vaid lihtsalt eluliselt vajalik. Sest paljudel, eriti vanemas eas ei tõmbugi nahk tagasi. Kõik sõltub vanusest, naha elastsusest ja paljudest muudest asjadest. Ise kaalu langetades peab rasvavolt rippuma 8 cm, siis saab naha eemalduse haigekassa hüvitamisel kuid vahepeal räägiti, et haigekassa kaotab selle võimaluse ära.

Millised olid emotsioonid vahetult enne ja pärast iluoperatsioone?

Enne alati ootusärevus ja esimesel korral hirm valude eest. Peale operatsiooni mõtlesin, kus need valud on, sest oli ainult väike kipitus. Käsivarte puhul tekib selline kudede tuimus. Sest lõigati ikka suured klotsid välja. Pigem oli ebamugav see elastiksideme kandmine käsivartel (1,5 kuud) ja näolõikuse puhul 2 nädalat. Aga jah, kui inimene on 25 aastat üritanud alla võtta ja pole õnnestunud, siis eluohtliku ülekaalu puhul on õigustatud ja ainuõige otsus teha maovähendusoperatsioon. Kaotada kaalu ainult dieedi ja trenni abil 70-80 kg on väga raske ja selle püsima jäämine veel raskem.

Milliseid mõtteid sooviksite mu blogi lugejatele edasi anda?

Inimesed ilmaasjata halvustavad suuri inimesi ja ütlevad, et liialt õgivad. Tegelikult mina sõin palju tervislikumalt ja vähem kui mu sõbranna. Kui tema võttis väljas süües friikartuleid, siis mina võtsin salatit ja liha. Lihtsalt inimesed ongi erinevad ja nende seedimised ning energia talletamised on erinevad. Lihtne on näpuga näidata ja süüdistada, raskem mõista. Kuid alati peab jääma inimesele võimalus. Minu keha on küll nüüd ohtlikust ülekaalust väljas aga need hirmud, mis mul enne olid on ikka veel minuga. Peas läheb veel aega, et ma ei mõtleks enam nagu suur inimene. Siiani vaatan ujulates ja spaades väikseid lapsi hirmuga, kas nad hõikavad “Vaadake, kui suur tagumik Tal on” või “Millised suured tissid”. Ma ei süüdista kedagi kuid vahel mõtlen, et vanemad peaksid lastega rääkima, et inimesed on erinevad. Vahel mõtlen, et kas nad puudega inimest nähes ka röögavad halvustavalt.

Et teisisõnu võtab aega kohanemine sellega, et Teil on nüüd uus välimus? Kas sellega seoses on igapäevaelus naljakaid juhtumeid?

 

Ikka võtab aega. Poes valin koguaeg liiga suured riided kui riiete numbrit ei vaata. Vahel mõtlen, et see küll selga ei lähe kuid lõpuks tuleb välja, et suur isegi. Kui ma pean kusagil toolil istet võtma, siis hindan selle kandevõimet. Kui varem lennukiga reisides ei läinud mul turvavöö kinni, siis nüüd jäi 70 cm üle. Ja see tunne, et ega ma kuidagi ebameeldivalt lõhna (ülekaaluga kaasnev probleem). See hull küürimisharjumus on jäänud. Varem pidin hoolikalt oma voldivahesid pesema, kuivatama ja kasutama higipulka voltide vahele. Suvel oli mul alati kaasas kaks tööpluusi, sest lõunaks oli esimene higine ja polnud esteetiline edasi nii töötada. Pole lihtne ülekaalulise elu. Normaalses suuruses inimesed tihti ei mõista neid muresid. Olge tolerantsemad. Mina räägingi sellepärast neist asjadest kõva häälega, et aidata neid inimesi, kes ei teagi sellistest asjadest.

Väga hea lehekülg, kus räägitakse maovähendamisest eestibariaatria.ee. Tõesti seal on lihtsalt ja hästi lahti seletatud need asjad.

Samuti leiab Minust pikema artikli “Naisteleht” numbris, mis ilmus 11. novembril 2015.

Mu kallid sõbrad! Ma tänan teid, kes te olete minu imelise muutumisele kaasa elanud. Ma olen väga õnnelik, et mulle anti see võimalus. See teekond ei olnud lihtne kuid ma sain hakkama. Minu kõige suuremaks hirmuks oli see, et äkki ma vean alt neid inimesi, kes uskusid minusse. Neid, kes kes investeerisid sellesse projekti oma aega ja raha – minu sügav kummardus Teile. Te päästsite ühe elu. Täna olen ilusam ja õnnelikum kui kunagi varem. See saade tõi mu ellu uue hingamise, toredad inimesed, kellega ma poleks kunagi kohtunud. Et heategu elaks, siis tuleb seda edasi anda. Ma teen seda! Aitähh Teile kõigile.

Aitähh Maarikale!

Isiklikult samuti soovitan lugeda ja uurida Bariaatrilise ja Metaboolse Kirurgia Seltsi kodulehte. Nad koondavad kokku kirurge, terapeute, anestesiolooge ning õendustöötajaid, kelle töö eesmäriks on aidata ülekaalulistel patsientidel vähendada üleliigset kaalu. Ja seda siis nii nõustamise kui ka operatsioonidega.

Bariaatrilise ja Metaboolse Kirurgia Selts

Samuti pean vabandama, sest sama saate kohta (leiab SIIT) arvamust kirjutades rõhutasin, et inimesed võiksid tegeleda kohe, kui kaal hakkab tõusma. Ma sellel hetkel analüüsisin teise nurga alt. Kuid ma ei toonud välja seda kohta, et tõesti osadel inimestel on kaalutõus muudel põhjustel. Alati ei ole suure kaalu taga see, et inimene näiteks sööb palju või ei tee trenni. Inimesed on erinevad ja erinevad on ka inimeste kehad. On erinevaid tervise seisundeid, mis tekitavad kaalu tõusu. Ja on juhtumeid, kus tõesti inimene teeb endast kõik oleneva, kuid kaal ikkagi ei lange. Kõik ei ole nii must ja valge.

Postituses pildi kasutamine on kooskõlastatud.

Saadete kirjutised leiab rubriigist TV “Minu imeline muutumine”

Advertisements