Kui elu muutub igavaks, siis mustad küünealused teevad elu huvitavaks. Saab tunda nii palju piinlikuid momente, et lõpuks tekib foobia. No kujutage ise ette, kui hakkate maksma poes kaardiga ja PIN koodi sisestades märkate räigelt musti küünealuseid. Või näiteks ühistranspordis hoiate postist kinni ja siis avastate, et kogemata lehvitate oma mustade küünealustega võõra inimese nina ees. Piinlik?!?

Jah, viimasel nädalal kummitas mind see probleem. Ikka ja jälle avastasin, et mul on küünealused mustad ja just poes kassajärjekorras või bussis. Ok, esimestel kordadel mõtlesin, et ehk ma tõesti olen midagi musta kusagil katsunud. Kuid kui mitmeid päevi ikka mitmeid kordi selline avastus, siis tundus asi juba veider. Enda teada ma nagu ei käi kodus märkamatult lillepottides tuhnimas kuid mu küünealuste järgi oleks võinud arvata, et ma olen ringi roomates maad kündmas käinud.

Hmmm, ja nii ma murdsin pead, et mis asi elamisest mul küünte alla sellist mustust tekitab. Ise ikka ju pestud, kustud, kammitud. Riided? Eip. Elamine? No elamine nüüd nii must ka ei ole. Ühel korral olin jälle poes ja kassajärjekorras. Ning siis sain jaole, miks mu küünealused mustaks lähevad.

Kodus peegli ees hakkasin uurma asja. Ma olin vahepeal juukseid tooninud ja selgus tõsiasi, et juukseid loputades oli miskit jäänud juustesse. Mingi suur värvine lärakas kuklas juuste sees peanahal. Ja eks ma siis aegajalt sügasin pead ja ei pannud seda tegevust tähele. Vot, kus kohas oli see peidetud lillepeenar.

Tegelikult juuste värvimise ja küüntega on aegade jooksul ikka igasuguseid nalju olnud. On juhtunud seda, et juukseid värvides on kindad katki läinud ja küüned on pikemaks ajaks olnud laiguti värvilised. On juhtunud seda, et ma olen siniste sõrmeotstega mõnda aega ringi liikunud. Eriti karm oli, kui kunagi üks punane toon küüntesse imbus ja ei soovinudki lahkuda. Ja on varem ka juhtunud, et peale värvimist/toonimist ikkagi on mingid värvijäänukid jäänud pähe ja ka küünealused pea sügamisest värvilised. Lihtsalt sellel korral oli tooner nii tume ja ma ei laksanud lahti.

Aga, mida teha kui küüned saavad värvimisega rikutud?

Näiteks pesta palju nõusid kohe peale juuste värvimist (ma enne värvimist kogungi suurema hunniku nõusid). Üldiselt liguneb värv lahti.

Kasutada sirdunit või soodat. Väga edukalt eemaldab värvi nahalt ja küüntelt. Ning väga hästi saab nendega puhtaks vannitoa, mis paratamatult kipub ajaga pühademuna välimuse saama.

Ja muidugi värvimise ajal kanda mugavaid kindaid. Minule näiteks need värvipakkides olevad kindad ei meeldi – vastikult suured, kergesti purunevad ja täpset värvmist on nendega raske teostada. Lihtsam on osta mingi karp kindaid vastavalt oma käe suurusele.

Hetkel meenuvad veel igasugused värvimise apsakad ja ma arvan, et nendest kirjutan eraldi ja proovin pildimaterjali juurde leida.

Kuid on olemas trend, mustaga prantsuse manküür. Kusjuures ma olen selle peale vahel mõelnud, et peaks äkki katsetama. Noo, siis ei ole ju näha, mis sodi küünte alla koguneb 😀 Samas on see trend algusest peale tundunud vähe veider. Tahtlikult mustade küünealuste moodi välimus? Ehk peaks proovima? Minema tuhnima sahtlihämarustes. EBA 2016 maniküüriks 😀

Advertisements