Tänapäeval on nii elementaarne, et naised peavad oma kehalt karvu ajama. Ühiskonna poolt on peale surutud ideaal, et karvatu naine on ilus. Ja nii hakkab juba varakult peale paras karvaralli. Meeletult palju on tooteid ja viise, kuidas naise keha karvatuks muuta. Kui ohtlik või ohutu see tegelikult naise kehale on? Karvad on ikkagi meie kehal põhjusega ja need täidavad mingeid funktsioone. See selleks, sellel korral ma jätan selle teema vahele ja asun oma eksperimendi juurde.

Mulle jäi silma trend, et naised kasvatavad kaenla all olevaid karvu ja siis värvivad neid. Mõtlesin järgi proovida ja otsustasin, et ma siis mingi perioodi ei aja üldse kehalt karvu. Vaatan kui karvaseks ma muutun.

Esimesel nädalal kukkusin kohe oma katsega läbi, sest harjumuse jõud oli nii suur ja katse läks meelest ära. Edasi 3 nädalat ei olnud kõige hullem. Kuid siis hakkas asi muutuma häirivaks. Ja iga järgneva nädalaga aina enam tundsin ennast ebamugavamalt. Üle keha kõik karvad mõnuga vohasid.

Esimesena hakkas häirima riietumine. Avastasin, et paljudel pluusidel/särkidel on varrukad liiga lühikesed ja kaenla all olevad karvad turritasid võikalt välja. Ok, otsisin siis kapist pikemate varrukatega riideid välja. Tüütu oli jälgida riietumisel, et kas ikka on kõik karvad viisakalt peidus. Sellel hetkel ma tundsin, et naisena on mulle tehtud ülekohut ja oleks soovinud olla mees. Tulid soojad ilmad ja tekkis soov kanda kleite. Suvekleidid enamjaolt olid üldse varrukateta ja kogu outfit karvaste puhmastega kaenla all oli alguses koomiline ja hiljem juba nii kohutav, et kleitid kadusid kapihämarustesse. Lisaks tuules lehvivad jalakarvad ei olnud ka kõige ilusam vaatepilt.

Eriti ebamugav tunne tekkis arstide juures, kui pidin pluusi analüüside ajaks seljast võtma. Samuti oli ebamugav ujulas käimine. Kunagi nooremana ma nägin ujulates karvaseid naisi ja mõtlesin, et jeerum, miks nad oma karvu maha ei aja. Nüüd olin äkki ise selline karvatuustik. Ainukese vahega, et ma tundsin piinlikust.

Aga siis selle värvimise juurde. Kui karvkate oli juba piisavalt vohanud, siis võtsin ette värvimise. Kasutasin sinist ja lillat toonivat palsamit. Määrisin aga karvad kokku ja ootasin. Tulemus oli nutune. Nahk oli värviline ja karvadel oli vaid õrnalt mingi toon. Tegelikult ma teadsin seda, et saada erksat värvi puhmaseid, siis tuleb neid eelnevalt blondeerida. Kuid mina ei riskinud sellega. Blondeerija tundub liiga võigas kraam õrnale nahale kaenla all. Lootsin, et ehk ikka tooneriga ajab asja ära kuid katse ebaõnnestus. Pilte ma ei teinud, sest mul lihtsalt oleks kohutavalt piinlik avalikult mingeid puhmaseid näidata. Ja see värv kulus kiiresti maha, higistades värvides mu särke.

Igatahes nii ma olin karvane vist üle 2 kuu ja lõpuks haarasin juukselõikusmasina ja ajasin kogu kupatuse kehalt maha. Isver kui kergendav tunne see oli. Nagu oleks uuesti inimeseks saanud.

Mis ma selle eksperimendiga õppisin?

Tegelikult üllatavalt palju. Ja just seda, kuidas mingi asi on ühiskonna poolt nii peale surutud ja me võtame seda nii elementaarsena, et naine peabki olema karvatum. Tihti juurdlesin selle üle, et miks ma tunnen piinlikust? Karvad on ju osa inimese kehast ja seega ei ole see ju midagi piinlikku. Mehed käivad ka ju karvastena ringi ja nad ei tunne mingit häbi selle üle. Samas olles karvane naine, siis enamjaolt tundsin häbi ja piinlikust? Miks? Sest naine peaks olema karvatu? Sest ma olen harjunud sellega, et karvane naine on midagi võigast ja koledat ning selle tõttu tundsin ennast halvasti?

Teine asi mis mind ennast üllatas. Karvased kaenlaalused tunduvad kuidagi ebahügieenilisemad. Samas minu puhul oli teine tulemus. Karvatuna higistades tekkib higile väga kiiresti ebameeldiv lõhn (kiirem õhu ligipääs ja mikroobid ning bakterid hakkavad kiiremini tegutsema). Kuid kui kaenla all olid karvad, siis seda ei juhtunud. Lisaks kaenla all nahk oli paremas seisukorras. Mainin ära, et ma ei ole higipulkade ja deodorantide kasutaja. Lihtsal põhjusel, need on rinnavähki soodustavad. Erinevad higipulgad blokeerivad higi välja voolamist ja siis tekib probleem, kuhu peaksid minema need ained, mida keha üritab väljutada. Lisaks higipulkades on palju kemikaale, mis ei ole tegelikult kehale head.  Inimene higistab põhjusega kuid millegi tõttu üritatakse luua tooteid, et inimene ei higistaks. Ise olen pikki aastaid kasutanud kristallhigipulka. See on ohutum. Kuid karvasena, ma pidin seda tunduvalt vähem kasutama ja see oli üllatav.

Muude keha karvade osas ei oskagi midagi öelda. Kui enamuse ajast on teksad jalas, siis ei häiri. Kuid sukkadeta seelikuid ja kleite kanda on ebameeldiv. Kusagil maal metsas veel aga linnas ühistranspordis ja mujal inimeste keskel on ebamugav. Ja üüberpõõsas püksis on ka suhteliselt ebamugav (no ma ikka pidin selle ära mainima).

Nii, et siis selline eksperiment. On silma jäänud, et on lausa aktivistid, kes propageerivad seda, et naised võiksid ikka karvased olla ja ise on eeskujudeks. Ma sellist asja küll ei propageeriks. Eks see ole iga inimese asi, kui sile või karvane soovib olla. Ja enam ma ei vaata karvaseid naisi nii hukkamõistvalt. Samas võiks ühiskonnas olla aksepteeritavam, et naised on ka karvased ja naised võivad olla karvasemad. Tahaks ka muretult karvaste puhmastega maikasid kanda 😀

Ja mina ei saanudki selliseid värvikirevaid kaenlaaluseid 😦08bc9-dyeing-your-armpit-hair-colors

 

Advertisements