Ikka ja jälle kirun ennast, et miks või milleks mul mingid ideed tekivad ja miks ma ikka neid üritan teostada. Pikemat aega kummitas üks mõte kuid selle mõtte teostamiseks tuli peanuppu raseerida. Tegelikult on mul allergia kiilakate vastu ja oma pea osaliselt kiilaks raseerimine tundus kohe algusest peale minu jaoks liiga vale ning võigas tegevus. 

Mis siis ikka, kogusin päris kaua julgust. Siis ajasin masinaga vajalikud kohad võimalikult lühikeseks ja otsisin välja raseerija ning habemeajamisvahu. Ei, ma ei aja habet. Väga ammustest aegadest ex-abikaasast jäi maha. Ja see oli nii ammu, et see potsik otsast roostetas ja sisisedes ajas vahtu välja. Olin täiesti kindel, et suudan järgneva tegevusega ennast vigastada. Korduvalt olen näinud kiilakatel raseerimise arme peas ja õlgu võdistanud. Määrisin aga pea vahuga kokku ja raseerijale panin valmis kuuma veega kausi (siin tegin vea, tegelikult parim aeg raseerimiseks on peale peapesu, mitte määrida vahtu kuivadele juustele ja nahale).

Pääsesin vigastusteta. Aga see tegevus oli ikkagi väga võigas ja kuidagi liiga vale. Alles tegin mingit karvast eksperimenti olles üleni karvane ja siis juba ajasin ennast osaliselt kiilakaks. Mind valdas vastik tunne, kui raseerija mööda pead kraapis (ma ei tea, pole varem pead raseerinud, et kas nii peabki olema). Huvitav, kas meestel on habet ajades ka nii kohutav tunne? Igatahes minu raseerija ei sobinud selleks tegevuseks, sest oli vist liiga nüri ja kippus pähe kinni kiiluma (päriselt ka jäi juustesse nagu kinni). Raseerijal oli üks lisatera ülemises servas ja sellega sai kõik ilusti puhtaks. Kunagi kusagil nägin, et sellega habet piiratakse, noo sobis pähe ka. Mõni kiilakas võiks nippe jagada. Nüüd ma vist mõistan, milleks on olemas raseerimisnoad.

Ei, see ei ole minu teema. Peale platsi puhtaks tegemist oli ikka jube ebamugav tunne. Pead katsudes oli selline kahtlane tunne. Kohati oli nagu sile kuid enamuse ajast on tunne, nagu mulle oleks liivapaber pähe liimitud. Ihukarvad tõusid püsti, kui kogemata peanahale vastu läksin. Mõned tunnid hiljem avastasin kapuutsi pähe pannes, et see jääb pea külge kinni nagu takjapael. Uhhh… jubejube.

Vähemalt on jälle tehtud midagi, mida pole varem teinud. Kiilakaks ajamise põhjus oli see, et soovisin katsetada peanahal kleebitavat tätoveeringut ja sellest kogemusest kirjutan eraldi pikemalt.

Pilt on netist laenatud, mina sellist kunstiteist veel ei oska valmistada.

Advertisements