Sofi Oksaneni romaan “Norma” jõudis minuni tänu selle raamatu tõlkijale, keda ma juhuslikult tunnen. Kui ta parasajagu seda raamatut tõlkis, siis mainis mulle põgusalt, et tõlgitavas raamatus on juuksepikenduste teema sees. Muidugi peale seda infot põnevusega ootasin selle raamatu ilmumist. Miks?

Aastaid tagasi uurisin põhjalikult juuksepikenduste teemasid ja katsetasin enda peal erinevaid juuksepikendusi – tresspikendused, mikro-loop pikendused, clip-in pikendused, teip-in pikendused. Sellest teemast ma kindlasti kunagi kirjutan pikemalt, et millised olid minu kogemused jne. Igatahes ühel päeval olid kõik need erinevad juuksepikendused korraga mu ees laual. Lihtsalt silmitsesin neid ja äkki tekkis mul tohutult palju küsimusi. Kelle peas need juuksed enne olid? Milline see inimene oli ja millist elu ta elas? Selgeltnägijad ju suudavad inimese juuksesalgust lugeda infot nende kandja kohta. Kas nendes juustes on ka mingi info? Kas nendes juustes on ka talletunud mingi info? Kuidas neid juukseid on töödeldud? Kuidas need juuksed üldse tarbijateni jõuavad?

Peale seda ma sukeldusin mitmeks nädalaks interneti inforägastikku. Ja järgemööda leidsin oma küsimustele vastused. Peale seda ma pakkisin juuksepikendused kokku ja nii nad seisid pikki aastaid sahtlihämarustes. Ma lihtsalt ei soovinud enam neid omale pähe panna. Tegelikult ega ma neid enne ka eriti kaua oma peas kandnud. Ma lihtsalt katsetasin, et kuidas on erinevate kinnitusviisidega pikenduste kandmine ja need katsed olid suhteliselt lühiajalised (kuni 2 nädalat). Kuid siis alati midagi mind häiris, aga ma ei saanud aru, mis asi. Nüüd ma muidugi tean…

Igatahes kui lõpuks “Norma” ilmus, siis selle raamatu tõlkija kinkis mulle ühe eksemplari. Kuigi ma olin põnevil, siis see raamat seisis mitu nädalat voodi kõrval. Ma lihtsalt ootasin lugemisesoolikat ja lõpuks see saabus. Raamat oli minu jaoks nii põnev, et ma lugesin selle ühe soojaga järjest läbi. Hommikul kell 5 alustasin ja päeval kell 2 lõpetasin. Raamatu autor oli raamatusse põiminud mitu teemat – juuksepikenduste must äri ja surrogaatemaduse must äri. Ja ma kohe huviga lugesin juuksepikenduste teemat, sest ma sain võrrelda raamatus olevat infot infoga, mida ma juba teadsin. Kas ja kui palju oli tõde?

Kuna juuksepikenduste nõudlus on väga suur, siis see on täiesti loogiline, et sellega seoses on ka mingit musta äri. Ja minu jaoks ei ole üllatav, et kusagil maailma osas lausa juukseid inimeste peast varastatakse. Tasuta saadud raha. See on paratamatus, et igas teemas võib olemas olla räpast äri. Iseasi kas see kunagi avalikkuseni jõuab. Kuid on ka seda, et inimesed usulistel põhjustel annetavad oma juukseid ja templid lõpuks müüvad need juuksed edasi vahendajatele. Või inimesed müüvad oma juukseid, sest neil on raha vaja. Kuid kokkuostu hind on suhteliselt odav võrreldes selle hinnaga, millega klient need omale pähe ostab. Kindlasti kusagil juuksepikenduste tootmisel kasutatakse lapstööjõudu või inimestele makstakse naeruväärselt vähe palka. Ning tihti puuduvad andmed, et milliste kemikaalidega juukseid töödeldakse ja kui mürgised need võivad olla. Kui ma selle maailma tagaruumides kolasin, siis kohati tekkis kõhedus.

Naised kaunistavad ennast võõraste sulgedega teadmata tegelikke tagamaid. Ja kõike seda selleks, et olla ilus.

Igatahes “Norma” jõudis minu bodimody blogisse. Juuksepikendused olen pannud kunstliku ilu alla ja seda teemat bodymodi blogis vaikselt heietan ja harutan. Kunstlik ilu on minu mõistes ka keha muutmise valdkond ja juusksepikendustega muudetakse ka inimeste välimust. Midagi kleebitakse, clipitakse, liimitakse, õmmeldakse või punutakse oma juuste külge. Kuid kui ohutu see on?

“Norma” puhul oli väga huvitav see, et kirjanik oli välja toonud ka musta äri seoses surrogaatemadega. Seda teemat ma olen juhuslikult uurinud. Juuksepikenduste hämarad küljed on sellega võrreldes nohu. Kuigi see teema ei haaku mu blogi teemadega, siis ma paratamatult ei suuda hetkel sellest kõrvale hiilida.

Minus endas tekitab see teema vastakaid tundeid. Kohati ma olen poolt ja leian, et see võiks olla lubatud. Sest see must äri on ju tekkinud just tänu sellele, et on olemas nõudlus, kuid see on lubatud vähestes riikides. Seega inimesed hakkavad otsima muid võimalusi. Samas ma olen selle teema vastane. Sest liiga palju eetilisi küsimusi jääb õhku ja seda teenust hakatakse siis kindlasti liigselt ära kasutama. Juba on teemaks, et edukad ja rikkad naised, kes tegelikult on võimelised last kandma, valivad surrogaatemad oma laste kandmiseks, sest ei soovita oma keha rasedusega rikkuda.  Huvitav lugemine. See on teema, millega peaksid riigid tegelema ja kindlasti raamatu autor selle mõttega surrogaatemaduse hämara külje oma raamatusse põimis.

Jep, pildil on minu juuksepikendustest üks osa ja kindlasti mingi aeg proovin nendest midagi tarka kirjutada. Pigem on nendest liiga palju kirjutada ja see ka põhjus, miks ma olen seda teemat aina edasi lükanud. Juuksepikendustest on väääga palju kirjutada ja lisaks veel oma kogemused. Aega on… aega on 🙂

Igatahes huvitav romaan ja see kindlasti läheb mu Bodymodi raamatute juurde 🙂

Advertisements