Minu jaoks on alati olnud müstiline see, et kuidas inimesed suudavad ennast tätoveerida. See on kuidagi mõistuse vastane. Ennast tätoveerides tuleb ju ise endale haiget teha ja selle barjääri ületamine tundub nii keeruline. Kui kunagi hakkasin rohkem uurima tätoveerimise kohta, siis olin kindel, et ma ei ole võimeline seda tegema. Kuid aastad möödusid ja seda enam tekkis mul tunne, et kuna tasa ja targu tätoveerimist õpin, siis on loogiline, et peaksin ikkagi selle katse läbi tegema.Nii ma ootasin seda aega, kuni olen selliseks sadomasohistlikuks tegevuseks valmis. Eesmärgiks oligi omal nahal kogeda enda tätoveerimist masinaga kui ka käsitsi.

Siinkohal mainin kohe ära, et mul olid kodus olemas kõik vajalikud asjad, mida on tätoveerimiseks vaja. Lisaks põhjalikult endale selgeks teinud kõik, mis puudutab hügieeni tätoveerimisel. Olin teadlik kõikidest riskidest ja ohtudest, mis võib kaasneda. Kindlasti ma ei soovita seda inimestele, kes ei oma vajalikke teadmisi ja ei oma kõike vajalikku. Väga oluline on HÜGIEEN.

Tätoveerimiseks vajalik oli kapis seisnud juba 2 aastat. Eelmisel aastal mitmel korral harjutasin nii masinaga tätoveerimist kui ka käsitsi tätoveerimist sea nahal ning muudel materjalidel. Et tegelikult ma ei olnud praktiliselt aasta mitte midagi harjutanud ja see oli hulljulge tegu kohe oma naha kallale asuda. Ja mul ei olegi olnud otsest plaani saada tätoveerijaks. Tätoveerimine on vaid üks pisike osa kogu bodymodi teemas. Hetke lihtsalt uurin, õpin ja katsetan.

Aga asume siis mu kogemuste juurde. Kavandid olid juba mõnda aega ootamas ja olingi valinud sedasi, et üks jääb masina jaoks ja teise teen käsitsi.

Esimesena võtsin ette masinaga tätoveerimise ja keldi sõlmed (kavandit ei teinud ise, see märk kõnetas mind, kui internetis ringi kolasin ning siis uurisin selle päritolu ja tähendust). Ja see kõik oli paras katastroof. Kohe alguses kiskus asi viltu. Ja suurimaks komistuskiviks sai mu oma valulävi. Masinaga tuleb ju teha järjest jooni kuid ma ei pidanud seda vastu. Paratamatult valu aistingu peale tahtsin ju nõela nahast eemale kiskuda ja jooned said ropult kannatada. Lisaks millegi tõttu tätoveerimise käigus kadus stencil vaikselt ära. Nahamarkeriga pidin hakkama vaba käega uuesti looma kavandi jooni nahale. Ja keldi sõlmesid on paras peavalu teha, et need ikka õigesti jookseksid. Õppetund õppetunni otsa. Mingist hetkest mul oligi vaid soov, et saaks kuidagigi jooned nahale. Et peale paranemist saab edasi vaadata, kas parandan ise või lasen mõnel tätoveerijal need jooned üle teha. Lõpptulemust vaadates olin ahastuses ja pettunud. Kuidas ma küll nüüd sellise käki nahale keerasin? Endale tätoveerimine oli üleootuste raske ja just selle valu osas. Ikka väga erinev teema, kas sulle tehakse tätoveeringut või teed ise. Kui sulle tehakse, siis pead lihtsalt istuma ja valu ära kannatama. Aga ise tehes tuleb lisaks valule veel toime tulla tätoveerimisega. Kuigi olen aastate jooksul tätoveerimise kohta ju nii palju infot saanud, siis minu käkk neid teadmisi küll ei kajasta. Igatahes peale seda katsumust ma olin täiesti kindel, et minus ei saa kunagi tätoveerijat.

Paar tundi tõmbasin hinge ja asusin käsitsi tätoveerima Fatima kätt ehk Hamsai kätt. Seda olen ammu oma nahale soovinud ja kavandi tegin ise. Ja see oli kohe alguses minu jaoks õige tegevus, sest  ise kontrollisin nõela ja see andis mulle kindlustunde. Tegelikult juba varem muudel materjalidel harjutades panin tähele, et masinaga tätoveerimine ei ole minu teema. Samas käsitsi tätoveerides on ka omad plussid ja miinused. Ei ole nii, et lihtsalt kuidagi torgid. Kuid võrreldes masinaga oli see minu jaoks tunduvalt talutavam valu osas. Esimene tund oli keerulisem, sest siis katsetasin erinevaid tehnikaid, nõelu ja erinevaid käepidemeid, mis eelmisel aastal sain (oi kuidas ma nägin kurja vaeva, et saada steriliseeritavaid käepidemeid käsitsi tätoveerimiseks). Aga mida tund edasi seda ladusamaks asi muutus. 4 tundi torkimist ja siis keha andis märku, et aitab küll. Jällegi laskma tätoveeringul paraneda ja siis tegema täiendusi ning parandusi. Ja võimalik, et masina käki ma parandan ka käsitsi, sest jooksvalt hakkas juba ideid tulema, et kuidas saaksin seda käsitsi parandada.

Mis ma oma kogemusest õppisin?

Nagu ikka, ma toon alati oma katsetes välja, et mis ma õppisin oma kogemusest. Sellel korral õppisin palju. Kuigi tulemuseks on mul 2 käkerdist nahal, siis ma ikkagi olen rahul. Nagu oleks mingi olulise katse läbinud. Algajana masinaga oma nahale tätoveerimine on kohutav. Samas oleks veel kohutavam, kui ma oleksin need käkid võõrale inimesele teinud. Jah, ma oleksin pidanud enne katset masinaga joont mingil materjalil harjutama kuid valu aistingu tõttu oleksid need jooned ikkagi koledad tulnud. Sea nahk ju ei karju vastu. Eks ma olen aastate jooksul ju näinud algajate töösid ja alati vangutanud pead. Nüüd olen ise täpselt samasugune ja mul on häbi ning piinlik. Samas minu puhul mängib rolli see, et olles oma huvis nii sees, siis ongi loogiline, et ma omal nahal erinevaid bodymodi teemasid soovin kogeda. Ja selleks ma olen ikkagi eelnevalt ennast asjadega võimalikult palju kurssi viinud. Masinaga tätoveerides ma nägin oma vigu ja üritasin oma nahka liigselt mitte lõhkuda (algajana võib väga kergesti rikkuda nahka kapitaalselt, kas siis liigselt kraapides, liigselt tinti naha alla pakkides, liiga sügavalt tätoveerides jne). Ja ma arvestasin sellega, et hiljem oleks võimalik seda käkerdist parandada. Mul oli olemas tagavara plaan, et mis siis saab kui ma hakkama ei saa. Ja sain kinnitust, et tätoveerimise teemas sobib mulle käsitsi tätoveerimine. Nagu mul on kombeks öelda, tagasi juurte juurde. Aga see valuläve ületamine, vot selle kohta ma olen hetkel sõnatu. Tegelikult oli see minu jaoks paras ületus. Olen ju nõeltefoobik ja see katse oli piiride kompimine. Öeldakse ju, et oma hirmudele tuleb silma vaadata, noo seda ma siis kokku 8 tundi tegingi. Ei soovita.

Muigama ajab ka see, et keldi sõlmed tähendavad looklevat teekonda ja noo nende tätoveerimine oligi parasjagu looklev kaos. Ja mis kõige hullem, need sõlmed on ühest kohast valesti läinud (kavand liigselt kadus ja kogemata tegin vaba käega valesti). Samas Fatima käe tegemine oli rahulik ja rahustav. Fotodelt nägin paremini ära, et mida on vaja parandada ja mis on natuke mööda (paaris kohas ikka väga mööda). Väga suur vahe on sellel, milline on kavand paberil ja milline nahal. Ise ninapidi juures olles ei pannud osasid asju tähele ja fotol on kohe paremini vead näha. Jep, pildil näevad need katsetused suhteliselt koledad välja. Kui need on paranenud, siis panen uued pildid.

Käsitsi tätoveerimisest kirjutan eraldi pikemalt. See on iga aasaga aina populaarsemaks muutunud. Ja ma ei pea siin silmas neid, kes kodus õmblemise nõelaga pastaka tinti naha alla torgivad. See on väga vale tegevus. Aga sellest kõigest kirjutan pikemalt järgmisel korral.

Advertisements