Ohtlike kemikaalide teemasid olen jooksvalt oma blogides käsitlenud. Paratamatult ikka ja jälle jõuan erinevate teemade uurimisega ohtlike kemikaalideni ja kuidas need meie organismi tegelikult mõjutavad. Ja nüüd sain oma teadmisi täiendada info- ja filmiõhtul, kus käsitleti hormoonsüsteemi häirivate kemikaalide teemasid. Ettekande tegi professor Mattias Öberg Rootsist, doktor Ülle Jakovlev Eesti Endokrinoloogide Seltsist ja dotsent Tiina Elvisto Tallinna Ülikoolist. Lisaks näidati filmi UNDERKASTELSEN ja kindlasti soovitan seda vaadata (kahjuks ma hetkel leidsin ainult esimese poole inglise keeles).

Lisaks olulist infot leiab MÕTLE MIDA TARBID. Kindlasti soovitan uurida.

Kuigi ma olin kursis selle teemaga, siis sellel infoõhtul jõudis aina selgemalt kohale, et tegelikult on olukord väga paha. Me elame otseses mõttes ohtlike kemikaalide kompotis ja meie keha on kemikaalidest läbi imbunud. Kahjuks anname oma kehas olevad kemikaalid edasi oma lastele. See on ka põhjus, miks tänapäeval laste ja noorte seas on palju erinevaid terviseprobleeme (vähki, kaaluprobleeme, käitumishäireid, autismi, astmaid, diabeeti). Süvenemas on inimestel viljatuse probleem. Inimkond otseses mõttes hävitab ennast ja loodust.

Kogu selle asja juures on kõige hirmutavam see, et kõik toimub meile märkamatult. Igapäevaselt elades me ei mõtle sellele, et laste mänguasjad on tegelikult ohtlikud meie lastele. Me ei mõtle sellele, et toit on täis erinevaid pestitsiide ja kemikaale. Kuigi osad pestitsiidid on keelatud, siis need ikkagi ringlevad looduses ja meie kehas. Kui me tarbime erinevaid ravimeid, siis me ei mõtle sellele, et joogivee kaudu jõuavad need ravimid ka teiste inimeste kehasse. Kui me kanname riideid või magame voodis, siis me ei mõtle sellele, et milliste ainete vahel me keha on ja kui palju kemikaale meie kehasse imbub. Inimese verest leitakse tohutus hunnikus erinevaid kemikaale, mis pärinevad meie elukeskonnast (sisustus, riided, kodukeemia, kosmeetika jne). Me otseselt ju ei söö seda sisse, kuid ikkagi need ained imbuvad meie kehasse ühel või teisel viisil. Kui me ostame toitu, siis me küll uurime toidu koostisosasid kuid ei pööra tähelepanu pakendile ja ei adu seda, et pakendist ained imbuvad toidu sisse. Me mõtleme, et need materjalid on kindlalt ühes tükis, ei valgu ju silme all laiali. Kuid tegelikkus on see, et erinevatest materjalidest imbuvad koostisosad mingil määral välja ja inimese kehaga kokkupuutes imbuvad kehasse.

Kummalisel kombel on paljude asjade ja toodete puhul rõhutatud, et need lagunevad keskkonda. Kuid kui nüüd mõelda loogiliselt, siis kuhu need laguneda saavad. Need ju jäävad ikkagi keskkonda ja lõpuks jõuavad ringiga meie kehasse ja loomade kehasse. Need kemikaalid on loodud inimeste poolt mõtlemata tagajärgedele.

Kindlasti mu kirjutis võib tunduda utoopiline ja kaheldav. Kas tõesti on see olukord nii halb? Paljud uuringud kinnitavad, et olukord on väga halb ja eriti hästi kajastub see inimkonna tervises. Plahvatuslikult on esile kerkinud erinevad tervislikud probleemid ja eriti just endokrinoloogilised. Miks? Loengus just see koht oli minujaoks ehmatav, sest tõesti seda ma ei teadnud. Nimelt osad kemikaalid on struktuurilt väga sarnased hormoonidega. Kui need kemikaalid on kehas, siis need vahetavad kohad hormoonidega. Need kemikaalid toimivad inimese organismis erinevalt. Suurendavad või vähendavad normaalset hormooni taset, imiteerivad kehaomast hormooni või või muudavad kehaomase hormooni sünteesimist.

Mõelda vaid, kemikaalid asendavad midagi meie kehas. Kemikaalid, mis on kusagil kellegi poolt meisterdatud. Tihti need muutused ei ole kohe näha. Leiutatakse mingi kemikaal ja vahel see on kasutusel aastaid ja alles siis kusagil keegi teadlane avastab, et sellel kemikaalil on halvad tagajärjed. Kahjuks on nüüdseks maailmas nii palju kemikaale, et tegelikult on väga keeruline tuvastada, et mis täpselt inimkonnas probleeme tekitab. Samuti on probleemiks ka see, et meie kehas on juba nii palju erinevaid kemikaale, et nende kemikaalide kompott võib tekitada probleeme. Me ei oska ette aimata, mis erinevate ohtlike kemikaalide kooslused võivad tekitada.

Ja kuhu jõuavad kõik need kemikaalid. Loodusesse. Looduses on näha nende kemikaalide tagajärgi. Loomaliigid on vaikselt hääbumas. Meri on nii kemikaale ja plastikut täis, et kala ja muid mereande tegelikult ei tohiks tarbida.

Aga miks on meil need kemikaalid? Sest inimesed nõuavad. Me soovime kodukeemiat, erinevatest materjalidest riideid, esemeid, sisustust jne. Me ise oma mugavusega oleme hakanud ennast hävitama. Soovime mitmekesist toidulauda ja selleks on vajalik hea saak, et see maailma laiali eksportida. Kahjuks on endiselt riike, kus kemikaalide kasutus on reguleerimata. Nii võttes me sööme iga päev toiduga sisse kemikaale. Ja need kemikaalid ei lähe meie kehast välja vaid jäävad meie kehasse. Ja siis imestame, miks on palju vähkkasvajaid, diabeeti, ülekaalulisust jne. Toidu kasvatamisel ju hävitatakse kahjureid, kuid miks ei aduta, et see võib saada saatuslikuks inimestele.

Kuidas kogu see teema haakub bodymodi blogiga? Tegelikult haakub see teema keha muutmise valdkonnaga. Minu suund on olnud alati käsitleda erinevate muudatuste riske ja ohtusid. Enamike muudatuste puhul on kokkupuuted erinevate ainete ja kemikaalidega. Näiteks tätoveerimisel värvid, ilukirurgias kasutatavad implantaadid, ilusüstid ja kõige enam just kunstliku ilu valdkonnas toimuv jne. Naised määrivad oma kehale kosmeetikat, värvivad juukseid, ajutiselt kleebitakse kehale erinevaid asju jne. Endale teadmata ohustame enda ja oma laste tervist. Lisaks reostame loodust ja eriti just joogivett.

Viimastel aastatel on mind alati painanud küsimus, et kuidas meie reovett puhastatakse ning kas ja kuidas suudetakse eemaldada veest kõik need kemikaalid, mis me muretult kanalisatsiooni kallame (ehk kunagi jõuan ka reovee puhastuse ekskursioonile). Me ei söö ju neid tooteid aga samas mõnuga uhame neid vette. Samas vesi on ju meie eluks kõige olulisem asi ja me lihtsalt reostame seda. Erinevaid kemikaale toodetakse meeletustes kogustest – kuhu need kõik jäävad? Väga palju on ju keskkonda maandunud ja kas neid on kunagi üldse võimalik eemaldada? Inimesed oma kehaga puhastavad keskonda ja lõpuks maandub see reostus surnuaeda. Muidugi see puhastussüsteem toimiks, kui lõppeks kemikaalide juurde tootmine. Ja mis saab lõpuks inimkonnast, kui me oleme otseses mõttes keemiat täis. Me oleme haigemad ja selleks peame sisse sööma rohtusid, mis jälle omakorda mürgitavad meid, loodust ja keskkonda.

Hetk tagasi vett juues tekkis küll mõru maik, sest ma võin sisse juua kellegi valuvaigisteid, antibiootikume, antidepressante, rasestumisvastaseid vahendeid jne. Meil on illusioon, et vesi on puhas. Kuid kas ikka tegelikult on?

Sellel infoõhtul ma sain liiga palju mõtlemisainet. Mida vähem teada, seda lihtsam on elada. Kuid tegelikult on asi juba nii halb, et seda ei saa enam mitte tähele panna. See mõjutab meie elu, meie laste, meie lastelaste, meie lähedaste ja ühiskonna elu.

Kardame kliimamuutust ja katastroofe. Kardame seda, et mis saab siis kui lõppevad nafta varud. Kuid tegelikult me elame kemikaalide kompotis, mis hävitab meid kiiremini, kui oskame seda aimata.

Advertisements