Viimasel ajal on mu bodymodi teekond kulgenud mööda ilumaailma radasid. Külastan erinevaid nahahoolduse ja ilu teemalisi koolitusi. Naha hooldamine, naha masseerimine, naha turgutamine. Uurin tooteid ja kodukasutajale mõeldud näohooldusaparaate. Lõpuks olen jõudnud otsaga meikimise maailma.

Ja teate mis, kogu selle asja peale ma tunnen, et ma olen vana.

Esimese asjana jõudis reaalsus kohale, kui pidin peeglisse süvenenult vaatama ja kaardistama oma näonaha olukorda. See on vajalik, et vastavalt näonaha seisukorrale panna paika naha hooldamise režiim ja valida tooted. Olen alati arvanud, et mul on kuiv nahk. Nüüd aga selgub, et ma polegi tähele pannud naha muutumist ja enam ei olegi tegemist kuiva nahaga. Punetavaid põsed ja nina on alati probleemiks olnud ja seda seoses tervisega. Nüüd õudusega avastasin, et põskedele on tekkinud paras rägastik peenikesi veresooni. Millal need veel tekkinud on? Lisaks on kohutavalt palju pigmendilaike. Nahk on väsinud ja liiga palju kortse. Peegli ees proovisin kõiki oma miimika grimasse ja sain vastused, miks näos mõnes kohas on meeletud vaod. Ok, miimikat kontrollima hakkama. Ja need kortsud. Natuke nagu liiga palju on neid minu vanuse kohta. Ok, tegelikult ma tean põhjust. Osasid asju saan muuta ja peangi muutma. Samas on tegureid, mida ma ei saa muuta (tervisest tulenevalt). Ok, lisaks nahka koorima ja mudima. Mõistuse piires. Kohati meenutab olukord nagu mingit paanikaosakonda. Issver-sussver, mida kõike peab äkki tegema. Kas ma tõesti olen juba vana?

Järgmine õudus tekib tooteid valides. Kõik tooted lubavad siluda kortse ja turgutada nahka. Miks ei võiks olla lihtsalt KREEM, KOORIJA, MASK ilma mingite lubadusteta. Need lubadused tekitavad ahastust, et kas tõesti on olukord nii paha, et pean vastavat toodet näkku nühkima. Lisaks see, et nii palju erinevaid tooteid tuleb kasutada. Uuhhh. Siis hakkab mu ilutoodete foobia endast märku andma ja õudusega mõtlen, et kui palju igasuguseid aineid ma nahale määrin ja palju nendest veel mu kehasse imbuvad.

Ja lõpuks olen jõudnud veel meikimise maailma. Jeerum. Tunnen, et ma olen ikka väga vana ja loll. Kunagi ammu oli vajalik vaid peitepulk ja puuderkreem. Nüüd poes tooteid silmates tekib ahastus, et eee, mis toode kuhu käib ja millal käib? Mis järjekorras tuleb neid määrida? Ja millised toodetest on head ja just minu nahale sobivad? Äkki ikka peaks koolitusele minema?

Hmm, aga youtubes on ju ka kõik info olemas. Nii ma mitmeid päevi istusin ninapidi arvutis ja vaatasin kuidas naised endale igasuguseid asju peale määrivad ning tegin märkmeid. Nii palju tööd, et näha ilus välja? Nii palju tooteid korraga kasutama? Mingid tooted olen lõpuks soetanud kuid neid näkku panema ei kipu. Ilutoodete foobia tõstab pead. Minu jaoks on juba eneseületus, et lõpuks suudan naha hooldamiseks tooteid kasutada aga meikimise tooted on tõsine katsumus. Veel pean ennast koguma. Pildil ei ole reklaam. Selverist haarasin kaasa, sest arvasin, et äkki mul läheb selliseid vidinaid vaja. Ma veel see vanakooli tädi, kes teadis, et jumestuskreemi tuleb näppudega näole nühkida.

Ja just see meikimise osa tekitab minus tunnet, et ma olen midagi maha maganud. Olen naine ja juba vanust ka parasjagu. Kuid mul ei ole meikimisest õrna aimugi. Meigikotis on kulmugeel ja ripsmetušš ning neid kasutan mõned korrad kuus. Ma olen alati muianud selle üle, et kuidas naised oma välimust meikimisega rikuvad. Ja sellega seoses ei ole tekkinud tahtmist asjasse süveneda, sest ma ei soovi sellesse ämbrisse astuda. Miks ma peaks omale mingi maski ette maalima? Olen selline nagu olen.

Kuid viimasel ajal on see “Olen nagu olen” kõikuma hakanud. Kohati seoses sellega, et ma liigun ringi erinevatel üritustel ja koolitustel ning vahel jään kogemata pildile. Ja vot see “olen nagu olen” karjub punase nina ja punetavate põskedega otse näkku. Not guud. Minu pildimeik on olnud insta filter. Aina enam jõuab kohale, et meigiga annab varjata vigu ja ehk olen liiga kriitiliselt norinud meigitud inimesi. Ehk ka nemad tegelikult varjavad vigu, mis on häirivalt märgatavad. Pean asjale hakkama lähenema teise nurga alt.

Igatahes jah, selline postitus rubliiki “Mina ja minu maailm”. Ammu olen mõelnud, et peaksin rohkem kirjutama endast ja oma tegemistest. Siiani ma teen seda kõike läbi bodymodi prisma, läbi erinevate teemade ja katsete. Kuid kes ma ikkagi tegelikult olen? Millega tegelen? Kuidas minust sai bodymodi huviline? Kuidas ma jõudsin bodymodi maailma ja milleks ma blogin? Kelleks ma õpin? Sellised on tüüpilised küsimused, mida mulle aina tihedamini esitatakse. Nii ma proovin nendele küsimustele jooksvalt aja jooksul sellesse rubriiki vastata.

Kindlasti mu blogimine on viimasel ajal hakanud lonkama. Hetkel käin läbi erinevaid üritusi ja koolitusi. Lisaks suhtlen väga palju inimestega, et koguda infot ja mõtteid. Korraga olen sees nii paljudes erinevates teemades, mis omakorda haakuvad üleüldiselt bodymodi teemadega. Ja blogimine kipub jääma tahaplaanile. Lihtsalt liiga suur inforägastik tuleb läbi seedida ja blogisse loetavaks vormida. Et kõik võtab aega, kuni lugejateni miskit jõuab. Kuhu küll see teekond mind viib? Kui ma ise ka seda teaks 😀

Advertisements