Saate “Kallis, sa oled kosunud” teise hooaja kolmas osa jõudis eetrisse. Vaatasin seda mitme päeva jooksul mitu korda, et koguda mõtteid. Vaadates saate tagasisidet, siis see on jälle enamjaolt negatiivne.

Alguses oli saade paljutõotav. Kuid kohe jäi silma väike probleem. Saates osalejal puudus piisavalt tahtejõudu ja ta veeretas kõik teiste kaela. Tal oli vaja inimesi, kes oleksid toeks ja sunniks. See on väga suur viga. Sedasi veeretatakse vastutus oma keha eest teistele. See tähendab seda, et kui teised inimesed enam ei taha tuge pakkuda ja on väsinud, siis tahtejõuta inimene kohe komistab. Inimesel võib olemas olla väga hea tugisüsteem, kuid sellest ei ole abi, kui inimene ise ei motiveeri ennast. Sedasi inimene tegelikult sõltub teistest ja lohiseb järgi. Hiljem on jälle hea teisi süüdistada, miks mingi asi ikka ei õnnestunud.

Saates osaleja puhul oli märgata tõsist söömissõltuvus ja salaja söömist. Lisaks oli näha, et emotsioonid ja söömine oli väga tugevalt seotud. Jällegi tekib tunne, et saates võiks olemas olla psühholoogiline nõustamine.

Saates osalejal oli väga tubli mees. Võttis isegi söögitegemise enda kanda. Palju on tänapäeval mehi, kes on nõus vabatahtlikult kokkama? Ma olen selliseid imeloomasid vähe näinud. Meest vaadates tekkis koguaeg tunne, et saates on EMINEMi teisik. Ja loomulikult ma vaatasin mehel olevaid tätoveeringuid üritades aru saada, millised need algselt on olnud. Jällegi väga hea näide sellest, kuidas ajaga tätoveeringud sulavad ühtsemaks massiks ja raske on aru saada algsetest kujunditest jne. 

Saates toodi välja veel üks tõsine probleem, millega peaks Eesti riik tegelema. Lastekodudes toitlustamine ei ole piisavalt tervislik. Lisaks lastel puudub võimalus ise õppida söögi tegemist ja õppida majandamist. Kuid see on ju väga oluline oskus astumaks iseseisvasse ellu. Kui võtta asja teisiti, siis kõik on õpitav ja isegi söögi tegemine on õpitav. Tänapäeval infotehnoloogia ajastul on praktiliselt kõik info olemas. Lihtsalt võta, loe, uuri ning tee järgi.

Eelnevate saadete puhul on jäänud silma see, et inimesed ekslikult peavad tervislikumat toitu kallimaks. Tegelikult see ei vasta tõele. Kui poes hakata jälgima toodete kilohindasid, siis pooltoodete/toodete kilohinnad on tunduvalt kallimad kui näiteks tooraine kilohinnad. Osta puhas tooraine ja sellest koostada menüü – see ei ole tegelikult üldse kallis. Ma olen pikki aastaid toidu ostmisel jälginud kilohindasid ja see on kõige parem meetod, saamaks aru, kas toode on ikka räigelt üle hinnatud või mitte. Näiteks erinevad pihvid, kg hind on vahel sama kui tavalise liha kg hind. Kumba on mõttekam osta? Valmistoodete kg hinnad on ikka üüratud võrreldes tooraine hinnaga. Näiteks kg kooki maksab 7 euri, samas selle summa eest saaks tervislikumat toitu ikka tunduvalt suurema koguse kui 1 kg. Milleks kulutada raha toodetele, milles on igasugused ebatervislikud ained. Ise tehes saab täpselt kontrollida kui palju mida toidu sisse pannakse.

Kahjuks saate lõpptulemus oli kurb. See, et kaal vahepeal jääb püsima ja võib isegi natuke tõusta, see on täiesti normaalne. Inimese keha ongi keeruline süsteem ja me ei saa eeldada, et kõik juhtub nii nagu me soovime. Inimene oli kannatamatu ja lõi liiga kergesti asjale käega. Kõik lähedased panustasid, saatemeeskond panustas ja jällegi inimese enda tahtejõud nullis kõik. Miks? Oli näha sõltuvust limonaadidest ja rämpstoidust. Miks inimestel on raske vastu astuda sellisele sõltuvusele? Miks? Sellesse süveneme mõni teine homme 🙂

Ja kui paljud burxi pildi peale tahasid minna burxi jahile…

Teised saated leiab rubriigist KAALUST ALLA

 

Advertisements