Parasjagu suhtlesin FB vahendusel juuksuriga ja juuksur küsis täpsustavalt üle, et mida ma sooviksin. Selle peale vastasin “Kuna ma olen juba pikalt Teie täid jälginud, siis ma annaks juukse kujundamise puhul vabad käed”. Vastust ootama jäädes jäin kirjutatut vaatama.

Tule taevas appi, mis TÄID ma vaatan? Kiiresti vabandasin, et töid mitte täid. Tegelikult üks viga on veel, juukse kujundamine, ehk ikka juuste kujundamisel.

Ja minu puhul on see täiesti tavaline, et aju teeb trikke ja selle tõttu satun piinlikusse olukorda. Kindlasti blogi lugejad on ka märganud, et mu kirjutistes esineb vigu ning lauseehitused on kuidagi veidrad ja konarlikud.

Miks?

Vanasti mul ei olnud kirjutamisega probleeme. Kuid kui varjus olnud tervise probleem enam peitust mängida ei soovinud ja ennast ilmutas, siis peale seda kipub aju trikke tegema. Kirjutades aju ja sõrmede koostöö lonkab. Kirjutatud tekste üle lugedes ise ka ehmatan, et mida ma jälle kokku olen kirjutanud. Kord on sõnades tähed vahetanud kohad, kord on sõnadesse tekkinud üldse valed tähed (tihti tuleb siis kokku teine sõna), kord jällegi vaatab vastu täiesti vale sõna (mõtlen üht ja kirjutan teist). Parimal juhul mu aju suudab tuvastada vead ja teen parandusi. Kuid halvimal juhul mu aju ei tuvasta vigu. Ma loen vigast teksti, aga ajule tundub, et kõik on OK.

Lisaks lauseehitused kipuvad lonkama. Enda arvates kirjutis on arusaadav ja sorav kuid paar kuud hiljem avastan kui konarlikult ma tegelikult olen kirjutanud. Lisaks kirjavahemärgid kipuvad ära kaduma.

Tõesti, ma kontrollin oma kirjutisi mitmeid kordi ja iga paari kuu tagant kontrollin kõik veel korduvalt üle. Vahel ma lausa jõllitan klaviatuuri ja ikkagi kirjutan vigaselt. Kunagi anonüümselt ikka ja jälle vihjati, et mu blogi on kohutav lugeda, sest esineb palju vigu. Siis alati tahtsin röögatada, et palun kirjutage ise sellise tervisliku naljaga ja vaatame kui palju siis vigu on.

Kui muidu inimestele tundub kirjutamine nii elementaarne ning häbiasi on vigaselt kirjutada, siis ma pean selle häbi nurka suruma. Tegelikult blogimine on omamoodi kaos. Paljud kirjutised ootavad tagaruumis kontrollimist. Samas uusi teemasid tuleb koguaeg peale ning lisaks pean korduvalt üle lugema avalikustatud asju. Tihti ma istungi ninapidi blogi tekstides otsides vigu.

Selles osas on ikka nii hämmastav, kuidas mõnes sõnas mõned tähed lähevad valesti ja kogu lause omandab täiesti teise tähenduse. Tihti pean tõdema, et inimese aju on ikka väga keeruline süsteem ja seda huvitavam on jälgida, et kuidas need vead kirjutades tekivad.

Arvuti vahendusel suheldes kipub neid halenaljakaid asju päris palju tekkima. Vahel on kiirus taga ja ei jõua kohe kirjutatut üle lugeda. Vahel kontrollides tänan õnne, et ma kiirustades enterit ei ole vajutanud. Vahel ma kirjutan kogemata segaselt ja arusaamatult (ise arvan, et kõik on ok, hiljem kontrollides ehmatan, sest kirjutatust loeks välja, et ma olen natukse psaiko). Vahel ma olengi tõsiselt hädas, et inimesed saavad minust kogemata valesti aru.

Kahju, et ma ei ole siiani neid halenaljakaid asju kirja pannud, sest hetkel meenus vaid see juuksuri nali ja veel üks nali.

Sügisel suhtlesin tuttavaga ja mina aina kirjutan “Millal kakale lähed?”, “Aa, juba käisid kakal”, “Ma polegi sellel aastal kakal käinud”.  Nokurja, KALA, mitte kaka. Ja viimasel ajal ma kipun hahaa asemel kirjutama kakaa. Mnjah.

Mis siis ikka, lähen vaatan edasi juuksuri täid ja ehk järgmisel aastal jõuan ka kakale 😀

Advertisements