2016. aasta aprillis käisin fotograafi juures. Siis sai katsetatud nii minu ideid kui ka fotograafi ideid ning selle käigus valmisid igasugused huvitavad pildid.

Üks minu ideedest oli, et ma proovin poseerida nukulikult. Kuna inim-nukkude teema on mulle alati meeldinud, siis tundus huvitav katsetada, et kas ma ka kuidagi suudan ennast nukuks manada. See katse kukkus haledalt läbi ja seda on ka piltidelt näha.

Tegelikult päris kiiresti tundsin ära, et ma elu sees ei suuda ennast nukuks manada. Vaatasin kaasa võetud Barbie nukku ja uurisin kohapeal arvutist inim-nukkude pilte. Proovisin, mis ma proovisin, aga tulemus jäi ikkagi väga veidralt kohmakas. Kuigi ma nagu enda arust üritasin, siis piltidel seda näha ei jäänud. Tavaliselt pilte vaadates ju ei mõtle sellele, kas ja kuidas modell on poseerimisel vaeva näinud ning kui oluline on fotograafi töö, et pilt õnnestuks. Äkki ise sellises olukorras olles sain tunda, kui keeruline on saada soovitud tulemust. Fotograaf tegi head tööd, aga ma ise tundsin ennast parasjagu hädapätakana. Tekkis tunne, et ma nagu üldse ei oska poseerimise jaoks keha paika panna. Igatahes viimast pilti vaadates ma hakkasin tõsiselt naerma, et no kui ma Barbie nukku välja ei anna, siis Zombie nukuks peaksin kõlbama küll.

Ehk oleks asi paremini välja tulnud, kui oleks olnud vastav meik, korsett, parukas, soeng ja parem riietus. Nii nagu muidu inim-nukud piltide jaoks poseerivad. Ma olin öösel vaid paar tundi tukkuda saanud ja sedasi läksin pildistamisele. Meigiks oli vaid ripsmetužž. Teisel ja kolmandal pildil on väsimust pildil näha. Neljas ja viies pilt, siis on fotograaf pilte töödelnud. Eks näis, ehk järgmisel korral õnnestub paremini.

Tegelikult mulle üldse ei meeldi piltidele jääda ja võimalusel proovin kõrvale hiilida. Üks asi on selfisid teha. Siis saab ise kiiresti kõik kohutavad pildid ära kustutada. Kuid teine asi on see, kui keegi teine teeb pilte. Millegi tõttu alati siis tekib minus mingi kramp.

Esimene kokkupuude fotograafiga oli minu pulmade ajal. Sõbrannad kinkisid pulmadeks pulmafotosessiooni ja pildistamine toimus enne abielu registreerimist Botaanikaaias. Alguses oli ka korralik kramp, sest ikkagi esimene kogemus fotograafile poseerida. Hiljem see kramp kadus ja tulemuseks tulid väga ilusad pildid. Maailma parim pulmakink. Kuigi nüüdseks olen lahutatud, siis mul on ikkagi väga hea meel, et mul on sellest olulisest päevast mälestuseks ilusad pildid.

Teine kogemus fotograafiga oli siis, kui fotograaf tuli minu koju, et teha pilte ajakirja jaoks. Ja ma olin ikka korralikult krampis. Selle krambi põhjuseks oli see, et ma enne pildistamist tegin nalja, et väga hea, siis saab teha POTT peas pildi (sellel hetkel toimus üks POTSi teavitusaktsioon FB-s ja ma plaanisin ka selles osaleda). Ja naljast sai reaalsus. Pildistamise hetkel ma mõtlesin, et noo veidramat poseerimist ei saa olemas olla – pott peas ja hiljem saavad inimesed ajakirjast seda pilti näha. Siis ma veel ei teadnud, et järgmiseks katsumuseks on seista fotograafi ees trussikutes 😀 Huvitav, mis järgmiseks?

plokki

Fotograaf: Karl-H. Rohtaas Photography
https://www.facebook.com/Rohtaasfoto/
https://www.instagram.com/karlhphotos/

Advertisements