Ei tea, mis värk on, kuid viimasel aastal ma otseses mõttes torman koolitustele. Mitte elevusest ja ootusärevusest vaid hilinemise tõttu. Kord magan maha õige peatuse või vaatan aadressi valesti ja ronin valesse kohta või lihtsalt unustan ennast poolel teel kusagile. Ja muidugi on alati piinlik ähkides puhkides punetava näoga koolitustele vabandades sisse marssida. Nii juhtus ka sellel korral.

Ma unustasin ennast trammi, jäin mõttesse ja ärkasin lõpp peatuses. Mis seal ikka, tramm sõidab ju tagasi ja jälle peab jalgadele tuld andma. Ning sellel korral tormasin jumestuskoolitusele, mis toimus Make-Up Studios. Tegelikult oligi väga hea, et ma olin jooksmisest punetava näoga – ülihea võimalus tooted proovile panna, et kas punetust saab peita. Ja ma nägin, kuidas jumestus teeb imet ning punapeedist saigi kaunitar. Ma olin tõsiselt üllatunud.

Koolitusel olles tundsin ennast kohmakalt. Kuigi olen naine ja peaksin oskama ennast ilusaks teha, siis vot ei oska. Olen olnud aastaid kodune ja mis sa kodus olles ikka ennast meigid. Ripsmed ja kulmud on keemiliselt värvitud, et neid ei pea õue minnes värvima. Oma punetavat nina ja põski ise ei näe ja siis nagu ei häiri ka. Jumestamise teemadele hakkasin alles siis mõtlema, kui juhuslikult ühel koolitusel tehti pilte ja hiljem neid vaadates oli mul tõsiselt häbi. Teised olid ilusad ja mina oma punetava näoga. Tundsin vajadust jumestuse järgi, et tulevikus vältida sellist ebameeldivat olukorda. Oma huvi ja blogi raames tõesti sahmin palju ringi ja pildile sattudes ei sooviks seda rikkuda.

Alguses pusisin ise. Poes riiulite vahel seistes olin tõsiselt segaduses. Aga mida peab ostma? Mida on vaja ja mida mitte? Mis järjekorras peaks tooteid näole kandma? Toodetel ei ole ju kaasas kasutusõpetusi. Ok, mõnes poes on klienditeenindajad, kes natuke miskit oskavad suunata, aga mitte alati. Kuid osades poodides puudub täielikult võimalus abi küsimiseks. Odav massitoodang, kas see ikka on hea või peaks profitoodete poole kiikama?

Edasi sukeldusin youtube maailma üritades aru saada, et mida on vaja ja kuidas midagi peaks kasutama.  Alguses tundus veider vaadata videosid, kuidas nii naised kui ka mehed oma nägudele igasuguseid tooteid tupsutavad ja pintseldavad. Mingist hetkest muutus asi põnevaks, sest hakkasin selles kõiges nägema kunsti. Lõpuks miskit muretsesin endale, kuid katsetamiste käigus loobusin, sest tulemused olid nii kohutavad, et kodust välja ei oleks julgenud minnagi. Aina enam tundsin, et oleks vaja professionaalsemat juhendamist. Kuid uurides koolituste kohta infot, siis selgus, et neid on päris palju. Millist valida?

Selles osas individuaalsed jumestuskoolitused on väga abiks ja seda sain omal nahal kogeda. Väga mugav on see, kui keegi seletab asjad lahti, valib välja õiged tooted ja töövahendid ning juhendab. Abiks oli ka see, et koolitaja näitas ühel näopoolel asja ette ja teise näopoolega sai juba ise pusida.

Muidugi algajana on alguses asi natuke hirmutav. Nii palju tooteid, mis kuhu kuidas millega panna? Kuid harjutamine teeb meistriks.

Kunagi mõtlesin, et miks küll on vaja nii palju erinevaid tooteid, et mis on selle mõte? Kuid koolitusel hakkasin aina enam aduma, et tegelikult jumestamine on sama nagu õlimaalimine. Meigipõhjaga luuakse puhas leht, kuhu tuleb hakata vormima uut üldpilti. Kiht kihi haaval lood lõpptulemuse. Natuke üht ja natuke teist. Natuke siia midagi ja natuke sinna midagi.

Mitmel korral pidin tõdema, et kodus katsetades olin teinud igasuguseid vigu. Eks ikka on silma jäänud naised, kellel on meigiga midagi valesti läinud ja siis olen mõelnud, et kuidas nad ise seda tähele ei pane või aru ei saa. Kuid nüüd jumestamise maailma sukeldudes on väga hästi aru saada kuidas teadmatusest võibki teha vigu ja lõpuks ilusamaks tegemise asemel võib ennast kogemata koledamaks teha.

Muidugi hetkeks tõstis pead mu ilutoodete foobia. Teate, see tõesti on väga veider ja kummaline foobia. Tean, et lubasin sellest pikemalt kirjutada ja kindlasti mingi aeg seda teen. Igatahes seal ma istusin oma foobiaga ilutoodete keskel ja ilutooted näonahal. Paaril korral tekkis väike paanika. Vaimusilmas juba nägin, kuidas röökides minema jooksen. Tegelikult istusin kohmetuna niheledes edasi. Ma olin eelnevalt uurinud Make-Up Studio toodete kohta ja kuna mulle see taustainfo sobis, siis selle tõttu oli foobiaga natuke lihtsam toime tulla.

Igatahes kogu see asi kokku oli väga põnev. Märkmikusse tegin märkmeid, et hiljem oleks hea lugejatele miskit jagada. Kuna ma olin algaja, siis enamus infot oli minu jaoks uus.

Peale koolitust mitmel korral piilusin peeglisse, et noo kas külmaga on nina punasemaks läinud või mitte? Olin tõsiselt üllatunud, sest jume oli ühtlane ja harjumuspärast punanina mulle vastu ei vaadanud. Teadmine, et ma ei olegi punetava näoga, andis enbesekindkust juurde. Värvitud huulte nägemine oli harjumatu, sest ma ei värvi ju huuli. Ja elus esimest korda meeldis huulepulk. Siiani on erinevad katsetused lõppenud sellega, et huulepulgad on oma maitse, värvi või lõhna tõttu lennanud prügikasti.

Kuna olen jumestuskreeme ja huulepulkasid väga harva kasutanud, siis päeva jooksul tekkis igasuguseid küsimusi. Mu nutitelefoni ekraan muutus telefonikõnedega määrdunuks. Järelikult pean õppima rääkima nii, et ei suru telefoni vastu nägu. Lisaks meigiga muutusid kortsud märgatavamaks. Ehk oli meigikihti natuke liiga palju ja nahk üleüldiselt kuiv. Nina nuuskamine tundus tegevus, mida vist ei tohiks teha, aga mul on tihti nohu. Värvitud huultega söömine ja joomine, see oli minu jaoks midagi väga uut ja tekitas jälle küsimusi. Kuidas saab süüa sedasi, et huulepulka kogemata sisse ei sööks ja huultel asi ilus välja näeks? Või värvitud huultega naised ei söögi? Või koguaeg värskendavad meiki? Meenus soovitus juua kõrrega, et see säästab huulepulka. Kahvlilt haarasin toitu hammastega, kas tõesti sedasi peabki sööma? Isver, ma tunnen ennast tõesti lollina. Kohati tekib tunne, et mul ei ole õrna aimugi naiseks olemise asjadest.

Kodus avastasin, et kinkekoti lipsukese värv oli huulepulgaga sarnane. Ehk peaks selfi tegema ja siis saab pildile esimese jumestuskoolituse tulemuse? Kusjuures isegi selfitades jäin mõtlema mitmele asjale. Nimelt blogisid lugedes, fb või instat sirvides ma ei ole kunagi süvenenud, et kui palju vaeva on nähtud piltide tegemisega. Ma ise pole kunagi eriti vaeva näinud. Paar klõpsu ja käib kah. Kuid selfitades sain aru, kui ajamahukas see tegevus on. Sest noo ausalt, kord on pildil lõualott, siis on silmad liiga punnis, siis on lihtsalt tobe nägu, siis on vale nurk, siis veel mõni vale nurk, siis on pluus valesti ja siis on taustaks midagi häirivat või noo sada häda. Lõpuks tekib juba kahtlane tunne, et miks ma sedasi tund aega mööda elamist ringi tammun ning veidralt telefonile naeratan. Ja musipildi tegemine, mul olid lõpuks näolihased krampis. Noo kuidas naised suudavad seda pardihuulte asja teha? Ja lõpuks pilte sirvides selgub, et parim pilt oli esimeste seas, mnjah. Ja tõesti jumestusega pildid on paremad.

Igatahes jäin koolitusega väga rahule ja tulevikus plaanin veel erinevatele jumestuskoolitustele põigata, sest tegelikult on see maailm väga põnev ning uurida ja õppida on palju. Ikka vääääga palju. Sellel korral lihtsalt panin kirja esimesed emotsioonid, enne kui asun tõsisemalt asja kallale.

Järgmisel korral kirjutan sellest, et mida ma siis täpsemalt Make-Up Studio jumestuskoolitusel õppisin ja jagan edasi mõned nipid ning näpunäited. Kuna koolitus toimus Make-Up Studios, siis tuleb natukene juttu ka nende toodetest.

20170309_145809

Esimese jumestuskoolituse tulemus Make-Up Studio toodetega.

Advertisements