Tänane kirjutis tuleb vähe veider, sest ma üritan jagada killukesi oma veidrast päevast. Ega ma muidu seda ei teeks, aga kuna tegemist on ka tätoveerimise teemaga, siis on täitsa paslik vahelduseks kirjutada midagi teistsugust. Vabandan, kui tekst lonkab nagu vana mees. Olen järjest üleval olnud 37 tundi. Jeahh..

26d8d-unhappysmall

Viimastel nädalatel olen vaikselt plaane haudunud nagu valvas kanaema oma munade otsas. Küll olen neid pesas veeretanud ühest kohast teise, kord haudunud kõiki korraga, siis mõne muna pesast välja tõuganud ning siis jälle tagasi pessa vedinud. Otsustusvõimetu kana… jep.

Igatahes otsustasin oma munadega jalutama minna. See lause tundub veider. Otsustasin hauduma hakata? Tegelikult otsustasin astuda sammukese edasi oma plaaniga. Mitu nädalat jõllitasin pabereid, üritades kuidagigi selgusele jõuda, et mida mu aju üritab mulle kokku keerata. Ok, lõpuks jõudsin nii kaugele, et kirjutasin ühele tätoveerijale, et ehk on huvitatud tegema midagi. Jep, ma see tüüpiline tätoveeringu soovija, eee, ma tahan midagi, aga ma tõesti ei tea mida ja kuhu. Tulevikus saavad ka lugejad aru, milles tegelikult point on.

Igatahes sai konsultatsiooniks aeg paika pandud ja pabereid jõllitades nädal möödus märkamatult. Saabus õhtu ja pidin magama minema, sest järgmisel päeval on konsultatsioon. Siis aga tuli kiiresti paar asja korda ajada ja see kiiresti kippus venima poole ööni. Ja siis hakkas endast märku andma põskkoopapõletik. Kuna mul on tihti seda jama olnud, siis lihtsalt tean, millal on asi paha ja siis tuleb kiiresti reageerida. Nii ma öösel tegin põskkoobastele meresoolaloputust (ai kui vastik see on) ning istusin sibulaviilud ninas (veel vastikum).

Ja siis äkki keegi koputas uksele. Ukse taga oli haigestunud naabrimees, kes palus kraadiklaasi, kuna oli just enda oma ära lõhkunud. Mis kell on? Juba kaheksa? Otsisin sahtlist oma vanavanatädist päranduseks jäänud kraadiklaasi ja ulatasin naabrimehele, kellel oli selline nägu peas, et arvatavasti lõhub ka selle ära. Ma isegi ei kujuta ette, kui palju aastaid see kraadiklaas on tunda saanud.

Kuna märkamatult oli hommik saabunud, siis magama polnud enam mõtet minna. Tundus, et sibulad ninas olid aidanud ja olemine oli täitsa hea.  Luristasin sisse 2 tassi kohvi, lootuses, et see hoiab aju erksana. Kuid selle asemel lõin käe nii ära, et terve päeva olid sõrmenukid sinised, nagu ma oleks kaklemas käinud.

Valu saatel oiates hakkasin linna seiklema. Selgus, et sain veel lisaks pool tundi vaba aega ja olin isegi selle üle õnnelik. Kohvist süda tagus ja see kohvi pigistas põies. Unisena hakkasin liikuma sadamakeskuse poole ja juba kohale jõudes avastasin õudusega, et keskust ei olegi ning on ehitustööd. Jeerum. Simad läksid märjaks, kuhu nüüd? Kus on lähim talett?

Siblisin kaugustes oleva pensuka poole. Sinna jõudes viisakalt uurisin tualeti asukohta ning juba jooksin. Tualetis ootas üllatus, potikaant tõstes vaatas vastu ummistus. Jeerum, milline meeldiv vaatepilt ilusal päeval. Pidasin aru, et kas need kaks tassi kohvi ka sinna mahuvad, ehk ikka mahuvad. Harjumusest tõmbasin vett peale ja siis saabus hommiku selgeim hetk, eeeee…., mida ma nüüd teen, jooksen minema või jään uputust vaatama. Ohjahh. Tualetist väljudes ootas juba uus ohver, vaeseke, tema oma küll enam sinna potti ei mahu… Mõtlesin teenindajat informeerida, aga järjekorras oli nii palju inimesi ja vaevalt nad oma toiduga seal oodates soovivad kuulda ilusast vaatest vetsus. Salaja vaikselt hiilisin minema. Vaesed inimesed… vähemalt minul oli kergem olla.

Bussis otsisin koha istumiseks ja paar peatust edasi istus mu kõrvale inimene, kes oli ennast otseses mõttes lõhnaõlis marineerinud. Kui öö magamist on vahele jäänud, siis tunnen lõhnasid paremini, aga ma olin nii väsinud, et hoidsin hinge kinni ja ootasin kannatamatult oma peatust. Kopli, mu kopli.

Tegelikult jõudsin kanti, kus olen kunagi elanud ja tegelikult oli see väga tore kant. Tradehouse koolituste tõttu satun ka tihti sinna kanti. Mõtlesin, et teen väikse jalutuskäigu, sest aega veel oli. Enda arvates liikusin õigesse kohta ja siis äkki avastasin, et olen aiaga piiratud hoonekompleksis. Jeerum. Kas mu ajud ja silmad jäid koju?

Aga tätoveerimissalongi kohale jõudsin ja olin kohast vaimustuses. Tegelikult juba ammu soovisin seda salongi seest näha ja see oli tõesti põnev koht. Kui hakkasin tätoveerijale käekotist oma pabereid välja kookima vaatas vastu bassein. Veepudel oli lekkima hakanud. Ei noo tore. Kui ikka kõik läheb kiiva, siis läheb ikka korralikult. Mul ei olnud õrna aimugi, et kas ja mis tätoveeringu idee loosi läheb. Tegelikult olin üllatunud tätoveerija valiku üle. Ma veel ise paar päeva varem mõtlesin, et huvitav, kes küll selle töö enda peale võtaks.

Tätoveerimiseks sai ka aeg kokku lepitud ja hakkasin koju seiklema lootes, et ehk enam äpardusi ei teki. Lootus on lollide lohutus, ma ronisin vale bussi peale ja isegi kahel korral. Teisel korral leidsin maast roostetanud sendi ja seda uudistades astusin jälle vale bussi peale.

Muidu ma väga tihti leian ühe sendiseid. Viimati leidsin lausa ühe kroonise, mida meil ju käibel iidamast aadamast ajast ei ole. Sellel korral aga roostes sent. Mnajah. Eks see päev oli ka vähe roostese maiguga.

Kuidagi väsinuna jõudsin koju oma basseinkäekotiga. Tegelikult oleksid võinud siin mu äpardused lõppeda, aga ei. Ma pidin hakkama geellakki küüntelt nokkima ja rikkusin oma küüned ära. Tegelikult muidugi ma teadsin, et nii ei tohi teha, aga kujutasin ette, et olen tädi Maali maal, kes ei saa minna küüntega hooldusesse. Loo moraal, tädi Maalid maal, ärge pange geellakki küüntele, kui just kodus kõiki vahendeid olemas ei ole! Sellest kirjutan eraldi.

Ja õhtu punkti pani mu kohvitass, olin oma pätikohvi pannud ikka väga valesse kohta, kuhu ma kunagi ei ole oma tassi pannud. Läksin vastu  ja kogu mu elamine, laps ja ma ise olin pätikohvi täis. Nooo ei ole minu päev.

Aga vähemalt lugejad said natuke aimu, et varsti on veel tulemas tätoveeringute teemasid ja juttu hakkab tulema minu kehal olevatsest tätoveeringutest. Tualettruumidest ehk enam juttu mu blogis ei tule…

 

Advertisements