Igal inimesel on oma tätoveeringutega omad lood. Kuna olen blogis kirjutanud palju tätoveeringute teemadel, siis mõtlesin hakata jagama lugusid oma tätoveeringutest. Kui muidu inimesed keskenduvad tätoveeringutele, siis ma keskendun ka tätoveerijatele. Ning sellel korral tuleb juttu minu teisest tätoveeringust. 

Esimese tätoveeringu sünnist oli möödunud mõned aastad ja vaikselt hakkasin mõlgutama mõtteid uuest tätoveeringust. Selles osas tõesti vastab tõele see, et kui oled esimese tätoveeringu nahale saanud, siis varsti soovid järgmist. Internetis kolades jäi silma üks pildike, printisin välja ja see paber lebas aastaid rahakotis oodates oma aega (see sama paberike oli siiani alles ja kadus peale blogi jaoks pildistamist).

Ja siis tuli päev, kui mõtlesin “Ohh, täna on ideaalne päev tätoveeringu saamiseks”. Ootamatult oli see pildike saanud minu jaoks olulise tähenduse. Internetis sellel ajal juba leidus tätoveerimise salongide kohta infot. Nii ma valisin ühe salongi, mis oli kesklinnas. Kuna esimene tätoveering tehti ka kesklinna stuudios, siis ma ei osanud miskit kahtlast oodata.

Jõudsin valitud salongi juurde.

Salongi ukse ees seisid 3 meest. Mõtlesin, et üritan nende vahelt kuidagi tätoveerimise salongi pääseda. Tuli välja, et kolmest mehest vanim oli tätoveerija Aare.

Jep, ma olin sattunud AARE TATTOO ukse ette. Kindlasti juba mõni lugeja oskab aimata, mis hakkas edasi saama. Siiani olen kuulnud sama tätoveerija osas väga sarnaseid jutukesi.  Kahjuks sellel ajal googel ei andnud piisavalt infot tätoveerijate tausta kohta.

Näitasin oma pisikest kavandit ja mainisin kuhu seda soovin. Uurisin, et kas ja millal oleks võimalik. Selgus, et kohe on võimalik.

Nii me siis liikusime kõik õuest salongi. Mind suunati tätoveerimise toolile. Tätoveerija sõbrad võtsid mugavalt kohad sisse seal samas diivanil.

Ma muutusin veidi närviliseks.

Mainisin uuesti, et ma ju soovin tätoveeringut privaatsemasse kohta. Niigi piinlik oli endal.

Kujutage nüüd ise ette, Te soovite trussikute serva alla tätoveeringut ja saate lisaks veel võõrad pealtvaatajad.

Selle peale tuli diivanil istujatelt lause “Mis sa arvad, et me pole varem naise …. näinud”.

Ma muutusin veel närvilisemaks, sest märkasin, et need sõbrad seal olid ebakained.

Kusjuures hetkel kirjutades jäin mõtlema, et miks ma siis ei tulnud selle peale, et ka tätoveerija võib purjus olla. Ma ei tea. Ehk see on selline arvamus, et tätoveerija ju teeb tööd ja siis eeldaks, et tätoveerija on kaine.

Igatahes lõpuks need tegelased lahkusid torisedes salongist.

Tätoveerija märkis kavandi nahale ja asus tätoveerima. Olin meeldivalt üllatunud, sest olin valmistunud hullemaks. Nimelt esimese tätoveeringu saamisega sain tunda kohutavat valu. Sellel korral oli tunda ebameeldivat torkimist. Ei midagi hullu. Ainult, et piinlik oli.

Oojaaa, uskuge mind, kogu see tätoveerimine oli minu jaoks piinlik.

Mingi võõras vanem mees hoiab kätt reite vahel, sest nii ta kuidagi hoidis trussikute ülemist serva all. Teise käega tätoveeris. Ma arvan, et kes on tätoveerimisest teadjamad, ütlevad kohe, et see oli ikka väga vale võte tätoveerimiseks. Tätoveerimisel tuleks kasutada ikka kahte kätt. Tegelikult oleks saanud väga ilusti kahe käega tätoveerida, sest see tätoveering jäi vaid trussiku ülemise serva alla. Aga tätoveerija vist eelistas kätt hoida reite vahel. Samas ma nagu mõtlesin, et ehk on ka tätoveerijale huvitav päev. Kui tihti ikka mõni noor neiu soovib trussiku serva alla miskit.

Igatahes jah. See kogemus on tempel mällu igaveseks.

Peale tätoveeringu valmimist selgus, et tätoveerija oli tätoveeringut tätoveerimise käigus oma käe järgi muutnud. Tulemus oli sarnane aga stiilis, mis mulle ei meeldinud ja selle üle ma eriti õnnelik ei olnud. Aga asi juba nahal, et tuli lihtsalt leppida olukorraga.

Tätoveering paranes väga kiiresti, kuid kui paistetus alanes, siis selgus karm tõsiasi. Tätoveering oli tehtud väriseva käega ja seda oli joontest näha ning tinti oli liigselt naha alla pakitud. Järelikult tätoveerija oli ebakaine. Natuke hilja selle vastuse saamiseks.

Hetkel sai see tätoveering 9 aastaseks (tehti 2008 kevad) ja aastate jooksul on aeg teinud oma töö. Alguses oli tätoveering ilus. Kuid aasta hiljem rasedusega paratamatult ikkagi tätoveeritud koht venis ja peale lapse sündi ei ole tätoveering enam selline nagu oli enne. Ma ei oska seda kirjeldada. Nahk lihtsalt ei ole enam nii sile ja prink nagu oli enne rasedust ning selle tõttu on ka tätoveering väsinum. Seega naised, mõelge hoolega enne kui soovite tätoveeringuid kõhu piirkonda. Lisaks aastate jooksul on jooned laiali valgunud ja kokku sulanud. Algsest selgest pildist on väga vähe alles jäänud. Hetkel ma ei hakka pilti näitama, aga tulevikus kindlasti blogis seda tätoveeringut näeb.

Mingil perioodil soovisin lasta seda tätoveeringut ümber teha. Natuke oli seotud selle tätoveeringu tagamaaga, et miks ma just sellel eluetapil seda tätoveeringut oma nahale soovisin. Jällegi hea näide sellest, et elu muutub, tunded muutuvad jne. Et alati tõesti ei ole mõtekas tunnete ajel oma keha märgistada. Kas ma nüüd kahetsen? Tegelikult ei, lihtsalt pidin selle tätoveeringu mõtte enda jaoks ümber mõtestama. Tegelikult saab enda jaoks muuta tätoveeringute tähendusi, kui tõesti tätoveering on kunagi tehtud mingi tähendusega.

Peale Aare surma otsustasin, et las see tätoveering jääb sellisena nagu ta on. Mälestus sellisest tätoveerijast ja sellisest kogemusest. Nii palju selle tätoveeringuga on toimunud, et loovutasin pisikese pinna, sest soovisin saada tätoveeringu lasereemalduse kogemuse ning sellest tulevikus kirjutan.

Igatahes jah, ma tänan õnne, et minul läks tegelikult isegi hästi. Mu tätoveering on täitsa kobe. Kahjuks olen kuulnud igasuguseid lugusid ja inimesed on olnud väga õnnetud selle üle, et said Aare käe alt tätoveeringu. Ja samas olen kuulnud ka häid legende. Selles osas on mul hea meel, et see tätoveerija mu nahale jõudis.

Selle looga avasin rubriigi “Tätoveerijad mu nahal” ja järgmisel korral järgmine lugu.

Advertisements