Seoses kirjutisega Kuidas ma ennast tätoveerisin on korduvalt uuritud, et mis nendest tätoveeringutest on saanud ja milline on tulemus. Häbi on näidata, aga mis ikka. Tõesti ma ei torkinud ennast niisama, vaid ajendiks oli huvi, kogemus ning soovisin vastuseid. Nende tätoveeringute tegemiseks oli lausa kümme põhjust.

Esiteks. Ma soovisin kogemust, et mis tunne on ennast tätoveerida? On jäänud silma, et osad tätoveerijad on ennast ise tätoveerinud. Miks on tätoveerijatel tavaliselt vasak käsi või reied tätoveeritud? Kohati tekkis tunne, et kuna mingil määral üritan õppida tätoveerimist, siis peangi selle katse läbima. Tulemus – see oli kohutav kogemus. Üks asi on see, kui sind tätoveeritakse ja lihtsalt pead valu ära kannatama. Teine asi on see, kui pead ise endale haiget tegema, tulema toime valuga ja lisaks veel saama hakkama tätoveerimisega. Ja noo algajana tätoveerida on niigi paras pähkel.

Teiseks. Kuidas on algajana tätoveerida ja seda ilma juhendajata? Jällegi oluline õppetund, et algajana ilma juhendajata tätoveerimine on raske. Ise tuleb tuvastada vead ja üritada neid vältida. Siinkohal panen inimestele südamele, et ikka hoolega mõelge, enne kui usaldate oma naha algaja kätte, kelle kõrval ei ole juhendajat või kes ei ole eelnevalt kogenud tätoveerija juures õppinud. Algaja võib teadmatusest teha palju vigasid ja hiljem nende vigade likvideerimine saab keeruline olema. Kuigi olin teinud korraliku eeltöö ja arvasin, et teoorias ikka miskit tean, siis praktikas kujunes asi parajaks kaoseks. Teadsin, mis vigu ei tohiks teha, kuid ikkagi kogemata tegin. Oli hetki, kus tõesti tundsin, et mul oleks vaja suunamist ja abi. Samas tänasin õnne, et need käkid on minu nahal, mitte inimese nahal, kes sinisilmselt oleks mind usaldanud. Jah, mul on häbi näidata (jooned said kannatada, sest valuaistingu peale koguaeg kiskusin masinat nahast liiga äkki eemale ja kui üritasin valu taluda, siis pakkisin värvi liigselt naha sisse), aga ehk on see õpetuseks, millise tätoveeringu osaliseks võite saada, kui lasete nahale ligi algaja, kes heast peast mõtleb hakata tätoveerijaks.

Kolmandaks. Kuidas paraneb liigselt tarumeeritud tätoveering? Olen korduvalt näinud algajate tehtud tätoveeringuid ning sellest tulenevalt soovisin ise näha ja kogeda, et millised vead, mis tulemusi annavad. Masinaga tätoveerides kohati tegin kogemata vigu ja kohati just meelega proovisin vigu teha. Kõike selleks, et siis näha paranemise protsessi ja tulemust. Traumeeritud kohad paranesid raskemini. Peale paranemist oli näha vigasid. Oli näha kohtasid, kuhu värvi oli liigselt naha sisse pakitud ning kohtasid, mida oli liigselt traumeeritud. Tätoveeringus üks koht jäi ilusam, sest seda üritasin püüdlikult korralikumalt teha. Õigemini alles kogu pildi lõpusirgel lõpuks leidsin mingi tehnika, kuidas suutsin valu taludes paremini tätoveerida ning see ala paranes hästi ja tulemus oli talutavam (pildil ei ole seda kohta näha). Kuid kuna kohe tuli sügamise ja kärnade kraapimise katse, siis kogu tätoveering  muutus kaoseks.

Neljandaks. Mainitakse, et käsitsi tätoveerimine on valusam võrreldes masinaga. Tõesti, see vastas tõele. Masinaga tätoveerides nõel liigub kiiresti ja siis on tunda ühtlast valujutti. Kuid käsitsi tätoveerides on tunda igat nõelatorget ja selle tõttu tundub tätoveerimine valusam. Isegi siis, kui piisavalt kiiresti teha, ikkagi on tunda igat torget.

Viiendaks. Mainitakse, et käsitsi tehtud tätoveeringud paranevad paremini ja kiiremini võrreldes masinaga tehtud tätoveeringutega. Selles osas tõesti, käsitsi tätoveering paranes tunduvalt kiiremini ja probleemideta, sest sedasi tätoveerides traumeeritakse nahka vähem. Masinaga tehtud tätoveeringu osas, kus traumeerisin nahka liigselt, oli paranemine vaevalisem. Need kohad, mis olid tehtud paremini, need paranesid ka suhteliselt kiiresti. Seega, kui masinaga tätoveerides liigselt nahka ei traumeerita, siis on ka paranemine parem.

Kuuendaks. Käsitsi tätoveerimine on minu kirg ja huvi ning ma soovisin seda enda peal harjutada, et õppida oma kogemuste põhjal. Kui ma teeksin alguses teisele inimesele, siis ma ju ei saaks jälgida tätoveeringu paranemise ja vananemise protsessi. Enda nahal tätoveeringut jälgides sain olulised vastused. Selles osas ongi hea, kui uurimisobjekt on oma nahal.

Seitsmendaks. mind vaevas küsimus, et kui paranevat tätoveeringut ei hooldata nii, nagu peaks, et kuidas see mõjutab paranemise protsessi ja tätoveeringu lõpptulemust? Jällegi sain väga hea õppetunni, kui värsket tätoveeringut valesti hooldada, siis see mõjutab lõpptulemust. Sellest katsest kirjutan eraldi pikemalt. Tõesti ma meelega sügasin ja kraapisin masinaga tehtud paranevalt tätoveeringult kärnasid, et näha tulemust ja see oli nutune. Ikka väga nutune, sest sedasi tuli tätoveeringust palju värvi välja, jooned muutusid hakituks jne (pildil näha, jah, enne katset olid ka jooned kehvad, kuid selle katsega muutus asi kehvemaks). Lisaks kui nahka piisavalt ei kreemita, isegi see mõjutab tätoveeringu lõpptulemust. Elus esimest korda nägin seda, kuidas värv nahas tükiliseks jäi, olin sellest kuulnud ja lõpuks sain oma silmaga näha. Kindlasti võis seda soodustada ka see, et mul ongi kuivem nahk ning üks asjaolu, mille kohta pean veel tätoveerijatelt uurima. Ja mainin ära, sain ka omal nahal näha “tattoo blowout”i (värv jookseb naha alla laiali). Teema, millest ei räägita, aga asi, mida võib kõigil juhtuda olenemata tätoveerija kogemustest.

Kaheksandaks. Mind huvitab üks tätoveeringu eemaldamise protsess ja selleks oli vaja mingit tätoveeringut, et mille peal seda katset teha saaks. Tundub ehk jah vähe veider, et teha tätoveering selleks, et siis see osaliselt eemaldada. Lasereemalduse kogemuseks ohverdasin ühe tätoveerija tehtud tätoveeringust jupikese (sellest kirjutan eraldi pikemalt) ja ma ei soovi rohkem tätoveerijate tehtud tätoveeringutega katseid teha.

Üheksandaks. Kas ja kuidas parandada oma käkerdisi? Tätoveeringute parandamine kuulub tätoveerijate töö juurde ja eks ka mina pean välja mõtlema, et kuidas oma käkke lõpuks parandada. Kuna masinaga tehtud tätoveering sügamise katse tõttu sai korralikult kannatada ja üks katse on veel ees ootamas, siis ma hetkel ei teagi, kas ja kuidas lõpuks see parandatud saab. Käsitsi tehtud tätoveeringu osas on asi lihtsam.

Kümnendaks. Soovisin näha, kuidas minu tehtud vead ajaga muutuvad ja milliseks tätoveeringud ajaga muutuvad. Jällegi palju olulisi tähelepanekuid. Ise tehes ju täpselt teadsin, kus mida kuidas tegin ja siis ongi huvitav vaadata, kuidas mis muutub jne. Isegi erinevate pisikese täpikeste jälgimine aasta jooksul on omamoodi huvitav, sest siis on näha, kuidas keha ajaga tätoveerimisvärvi kehast eemaldada üritab. Tõesti, aastaga on juba näha nähtavaid muutuseid.

Mida veel olulist lõpetuseks öelda. Kui ei ole teadmisi ja kogemusi, siis ei tasu ennast ega teisi tätoveerida. Kui on ikkagi soov õppida tätoveerijaks, siis leida endale õpetaja, kes on nõus juhendama ja oma tarkuseid edasi andma. Oluline on ikkagi see, et esimeste tööde tegemisel oleks juures teadja, kes oskab suunata. Muidugi ise õppides ka ajaga õpib oma vigadest, kuid mis hinnaga? See kõik toimub ju teiste inimeste heaolu hinnaga. Keegi ei ole ju õnnelik selle üle, kui nahal on midagi koledat. Lisaks algajana ikkagi valida väiksemad tööd ning pinnad, mida inimesel on võimalik varjata. Jääb silma, et algajad teevad selles osas vea, tehes kohe nähtavatele kohtadele suuri tätoveeringud, mida on raske varjata ja hiljem on väga keeruline parandada. Näiteks käed võiks ikkagi jätta alguses mängust välja. Suure tõenäosusega tätoveering tuleb kehva kvaliteediga, aga inimene peab ju selle asjaga oma elupäevade lõpuni olema.

Ehk on minu käkid heaks õppetunniks teistele.

Postituse pildil on hetke olukord. Mul oligi plaanis oodata aasta ja siis nende käkkidega edasi toimetada. Piisav aeg jälgimiseks ja järelduste tegemiseks. Aasta hakkab täis saama, käsitsi tätoveeringu parandan ja masina oma läheb ühe katse ohverduseks. Küll kõigest jälle blogis pajatan.

Advertisements