Ilutoodete foobia

Ilutoodete foobia – sedasi nimetan seda kummalis teemat, mis mind pikki aastaid kummitab. Vanasti tarbisin erinevaid ilutooteid ja kordagi ei mõelnud sellele, et mis nendes toodetes sees on ja kas nendes olevad ained on ohtlikud või ohutud mu kehale. Sinisilmselt usaldasin toodete tootjaid ja tooteid ostes lootsin saada lubatud hüvesid. Kuid ühest hetkest kõik muutus.

Kõik muutus hetkest kui sündis laps. Kuidagi automaatselt hakkasin tooteid ostes valima tooteid, mis on mõeldud lastele. Ühest hetkest jäin mõtlema selle peale, et miks ikkagi on eraldi tooted lastele ja täiskasvanutele? Mis on täiskasvanute toodetes sellist, mida ei tohiks lapsel kasutada? Kas siis täiskasvanu keha ei olegi nii oluline ja kas täiskasvanu keha tuleb siis paremini toime toodetes olevate ebasobilike ainetega?

Nende küsimustele vastuseid otsides sattusin uurima ilutööstuse telgitaguseid. Mu ees avanev vaatepilt oli hirmutav. Alles siis mõistsin kui hoolimatult olin käitunud oma keha kui ka keskkonna suhtes. Liigselt olin usaldanud toodete tootjaid ja sattunud nende loodud püünistesse. Korralik shokiteraapia.

Elus esimest korda süvenesin pakenditel olevasse infosse. Pikad nimekirjad koostisosadest kuid ega see mind palju targemaks teinud, pigem külvas segadust. Ikka ja jälle tuli kolada internetist, et pakenditel olevat koostisosade rägastikku inimkeelde tõlkida. Päris ehmatav oli siis teada saada, et mida kõike olen aastate jooksul endale rõõmsalt peale määrinud ja kanalisatsiooni uhanud. Igas tootes vaatas vastu midagi, mis tekitas küsimusi, et kui see tegelikult ei ole inimorganismile hea, siis miks ikkagi seda kõike toodetesse topitakse. Ok, kogused on küll väikesed kuid kui päeva jooksul kasutada erinevaid tooteid, siis need kogused muutuvad oluliselt suuremaks. On oht, et need  kuhjuvad kusagile organismi. Lisaks paras keemiline kompott kui igas tootes on natuke üht ja natuke teist ohtlikku. Ja nii see foobia sündis.

Esimese hooga lendas prügikasti suur kogus erinevaid ilutooteid. Ohutumaid alternatiive otsides hakkasin otseses mõttes toiduga mängima. Tegelikult oli see omamoodi huvitav ja põnev. Alguses. Kuid mingist hetkest hakkasin ikkagi puudust tundma sellest elevusest, mis vanasti tooteid ostes valdas, et noh kas toode täidab pakendil olevaid lubadusi. Mugavus on vist selle asja nimi. Muidu tuli ju internetist uurida, et mis ja kuidas kokku segada, et saavutada soovitud tulemust. Ja nii tuli uuesti sammud poeriiulite vahele seada.

Selles osas oli poes käimine silmi avav, sest siis märkasin neid erinevaid lõkse, kuidas ostjaid lollitatakse ja tooteid ostma meelitatakse. Samas oli paras peavalu leida enda mõistes OK tooteid. Kui vanasti soetasin tooteid nagu muuseas jooksu pealt, siis tänu ilutoodete foobiale kujunes toodete valimine tundide pikkuseks õuduseks. Ja oli hetki, kus tundsin, et see asi on ikka juba absurdne. Soovisin osta näiteks kreemi ja kreeme uurides sain peavalu, sest noo kiiruga ei loe pakenditelt ju mitte kuidagi välja, mis seal sellist paha ja ohtlikku on. Telefon näpus googeldamine oli tüütu.

Tihti jäigi ost tegemata, sest tekkis mingi seletamatu paanikahoog. Kreemipurgist? Jep, ja mitte ainult sellest. Poes seistes adusin, et kõik poes olev kaup on PRÜGI. See kõik jõuab kuhugi, aga kuhu? Kui palju me toodetest igapäevaselt vette uhame ja lõpuks ringiga jõuab osa meie veelkaasi ning taldrikule. Kui palju sellest loodusesse satub? Seiske hetkeks suures poes ja mõelge korraks sellele teemale. Mis tunne on?

Kui  mu bodymodi huvi hakkas laienema haarates enda alla ilumaailma, vot siis muutus asi juba päris keeruliseks. Kõik see võib tunduda absurdsena, kuid aju on selline huvitav imeloom ja vahel teeb imelikke trikke. Hariva info saamiseks käisin erinevatel koolitustel, infotundidel, protseduuridel jne. Esimese hooga vasardas peas vaid mõte “appi, kui palju mürgiseid aineid”. Teadmatus on palju parem kui teadmine. Vahel oleksin ka soovinud olla see tavaline tarbija, kes ei vaeva ennast küsimustega – mis on toodetes, kuidas see kehale ja keskkonnale mõjub? Ja kui mingeid tooteid pidin oma nahale panema, siis vahel valdas mingi paanikahoo laadne seisund. Muidugi ma adusin, et mingi väike kogus otseselt midagi ei tee ja ega ma hiljem neid tooteid ei kasuta. Kuid vaadates teisi muretult ennast toodetega kokku määrimas tekitas omamoodi ahastuse tunnet. Kõige keerulisem oli erinevate iluprotseduuridega. Selle asemel, et kogu protsessi nautida, ma pidasin enda sees mingit kummalist võitlust. Mõtetes jooksin karjudes minema (jep, seda juhtus mõtetes ikka korduvalt). Samas huvi oli ikkagi nii suur, et selle nimel olin nõus oma foobiaga silmitsi seisma. Nagu omamoodi masohist, kes kombib oma piire.

Tänu sellisele kogemusele mingil määral mõistan paremini inimesi, kes on kummaliste foobiate küüsis. Võimalik, et mu sellisel foobial on mingi teine nimetus, sest tegelikult ei piirdu asi vaid ilutoodetega. Aja jooksul haaras see enda alla ikka igasuguseid asju. Isegi poest riideid ostes kipun mõtlema, et milliste kemikaalidega on neid enne töödeldud ja kui mitu korda tuleb neid pesta, et julgeks selga panna. Sama on kodukeemia ja toidu osas jne. Muidugi ma mõistan, et ega siis kohe maha kärva, aga ikkagi kummitab mõte, et millised on kogu see keemiakompoti keskel elamise tagajärjed. Ja kuidas üleüldiselt inimkonna tervist mõjutab. Tõesti vahel on parem vähem teada, elu on muretum. Aastate jooksul tänu huvile ilumaailma vastu mu foobia on natuke tagasi tõmbunud kuid ikkagi aegajalt annab endast korralikult märku. Ja vahel väga ootamatult. Huvitav on see, et vahel hakkab see alarm isegi väga õigel ajal õige asja peale tööle.

Selles osas on mõistetav, et see kõik on vaid äri. Tooteid ja teenuseid tarbides anname tööd ja leiba teistele inimestele. Sedasi see ühikonna karusell ju töötab. Kuid mis on tulemus? Meie elukeskkond on reostatud ja mürgitatud ning loodus hävineb. Vesi, õhk ja toit on reostatud. Kolm olulist elementi elus püsimiseks ja me oleme selle kõik ära rikkunud. Meie kehades on aineid, mis seal kindlasti olla ei tohiks ja siis imestame, miks üks või teine terviseprobleem kiusab. Otsitakse leevendust kuid ei süveneta algpõhjustesse. Kõige suuremaks kannatajaks pooleks on ju naised, kui võtta ilumaailma nurga alt. Samas just naised peaksid tervist hoidma, aga kui palju naised elu jooksul juba noorest east alates tarbivad ilutooteid? See kõik võib mõjutada tulevikus sündivate laste tervist. Mida aasta edasi, seda enam on näha, et lastel esineb aina rohkem terviseprobleeme. Pole ka ime, arvestades millise keemiakompoti sees elame.

Ehk ei olegi kreemipurgist saadud paanikahoog alusetu, kui vaadata sellest kreemipurgist kaugemale.

hydrangea-blossom-bloom-flower-53135

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s